Arheoloogid leidsid Saaremaa pealiku hauakambri
Umbes 80 sentimeetri sügavusele kaevatud matmiskambri mõõdud on neli korda seitse meetrit. Põrandat katavad paekiviplaadid, ruum ise oli ehitatud kividest ja nüüd juba ammu kõdunenud puust.
Kaevamiste juhi Marika Mägi sõnul on 5.-6. sajandist pärit matmiskambreid seni teada Skandinaaviast ja Eesti naabermaadest, siit aga mitte. “See leid näitas esmakordselt, et ka meil maeti rikkaid kamberhaudadesse,” ütles ta.
Teadlaste arvates hakkas sel perioodil meie maailmanurgas tekkima varaline diferentseeritus ning ülikute kalmud muutusid uhketeks. “Skandinaavias on kambreid küll, kuid need on palju väiksemad. Meie leidsime suure ruumi, kuhu on maetud palju inimesi,” lisas Marika Mägi.
Esialgsetel hinnangutel on kambris kümnekonna inimese luud.
Suur hõbeda-aare
Ainulaadne kamberhaud on tõeline varalaegas. “Ma ei tea Eestis ühtegi teist leidu, kus oleks olnud nii palju hõbedat,” ütles Marika Mägi. “Tavaliselt leitakse mõni hõbeehe. Meil on veerand leidudest hõbedast.”
Kokku on praegu Tõnija lähedalt välja kaevatud 400 eset. Arheoloogi sõnul on tegemist isegi kogu Põhjala ulatuses jõuka kalmega.
Suur osa hõbedast on ehted. “Tükke on ambsõlgedest, osa neist veel kaunistatud kuldplaadikestega. Leidsime ka massiivse hõbedast kaelavõru,” lausus arheoloog leide kirjeldades. “Esimest korda leidsime Eestist hõbedast pintsette.”
Hauakambrist tuli välja ka mõni merevaigutükk, mis viitab tihedale läbikäimisele Kuramaaga, ja tol ajal eriti hinnalisi värvilisi klaashelmeid.
Ehete rohkuse järgi ei saa Marika Mägi sõnul otsustada, et mehi matmispaigas naistest vähem oleks. “Tol ajal kandsid ehteid nii mehed kui ka naised,” lisas ta.
Ajaloomuuseumi arheoloog Mati Mandel nimetas leidu üliharuldaseks. “Meil on leitud midagi, mida on arvatud hauakambriks, aga see ei ole kinnitust leidnud,” ütles ta. “Eestis oli natuke erinev kultuur kui Skandinaavias, mis seletab, miks meil hauakambreid nii vähe leitud on. Aga kindlasti tahab see lähemalt nägemist ja uurimist.”
Mägi avastas Valjala valla kalmed juba möödunud aastal, seda tänu kohalike juttudele, kes nimetasid paika katkuauguks. Väljakaevamistega tuli siis matmispaigast välja 80 leidu – rohkem relvi, vähem ehteid.
Matmispaiga keskel asuva lohu uurimiseni tookord aga ei jõutud. Mägi sõnul oli tal juba siis aimdus, et sealt võib tulla midagi erakordset.
Leitud kamberhauas terveid skelette pole. “Maeti üksikuid luid,” ütles Mägi. “Ilmselt arvati, et piisab tükikestest, et esindatud oleks. Tõenäoliselt eelnes matmisele pikk rituaal, siis toodi säilmed puust või tohust kastis kambrisse.”
Arheoloogil on teooria ka selle kohta, kelle suguvõsa kambris puhkab. Koht oli tol ajal ranniku lähedal, sealt suubus merre ka jõgi. Ilmselt oli tegemist sadamakohaga ning läheduses on Saaremaa mõistes head põllumaad.
“See polnud muidugi kogu Saaremaa pealik, sellist inimest siis lihtsalt polnud,” lausus Mägi. “Kuid usun, et tegemist on matmispaiga lähedal asunud muinasmõisa pealiku ja tema perega.”
Ehted Saaremaal tehtud
Hauakambri leiud, ka ornamentidega kaunistatud ehted, pole arheoloogi arvates pärit mere tagant, vaid Saaremaalt. “Need meenutavad teiste Saaremaa leiupaikade leide,” lisas Mägi.
Hauakamber annab Eesti arheoloogidele indu järgmisi selliseid otsida. “Sellist kalmu oli väga raske leida. See polnud küngas nagu meil tavaliselt, vaid lohk,” ütles Mägi.
Lohk tekkis, kui osaliselt maa sisse peidetud kambri seinad ja lagi kokku vajusid. “Ükski Eesti arheoloog pole harjunud lohku kahtlustavalt vaatama. Ma ise ka ei tahtnud uskuda, et seal kalme on,” märkis Mägi.
