Tegu on ikka sellesama Giovanni Boccaccio paksu novellikoguga, kust Pasolini valib oma filmi jaoks välja kümmekond lugu. Nende hulgas on tuntumaid ja vähem tuntuid. Filmis on esindatud Boccaccio novellikogu kõik tähtsamad tüübid – seal on naiivne Sitsiilia nooruk, kel tõm-matakse esmalt nahk üle kõrvade ja tehakse siis rikkaks, meelad nunnad, naine, kelle sarvekandjast mees enne õiget aega koju tuleb, himur preester, kes võrgutab oma sõbra naist.

Pasolini võtab tõsiselt Boccaccio jutustavat laadi, selle sündmusi, mida vürtsitab ere situatsioonikoomika. Pasolini filmikeel näib täna ehk küll veidi aeglane, on Boccaccio eepilise koe järgimise taotlus tuntav. Tulemuski vastab “Dekameroni” kaasaegsele renessansivaimule – filmi läbib vähemal või rohkemal määral seksuaalse ärkamise teema.

Mitut filminovelli läbib ka üks tegelaskuju – freskode maalija Giotto, keda kehastab Pasolini ise. Mees, kes on pühendunud oma kunstnikukutsumusele ja pole rahul maailma ebatäiuslikkusega. Vast võib siin ära tunda Pasolini enda alter ego. Nipp, mida Pasolini nii avatult oma teistes filmides ei kasuta, kuigi mängib neist mõneski ja koormab oma mängitud tegelaskuju mitme metatähendusega.

“Dekameron” on oma lihtsuse ja rõõmuga hea teos alustamaks matka Pasolini loomingu juurde, kus on nii hingekriipivat kaas-ajakriitikat (“Teoreem”) kui tumedate kirgedega segatud diktatuuripilte (“Salo”). Pasolini, kelle isiksuses oli ühildatud aristokratism, marksism ja homoseksuaalsus ja kelle elule pani punkti salapärane mõrv, on kunstnik, kelle avastamine seisab paljuski alles ees.