Sheridan, kes on ise Ameerikas immigrandina elanud ja venna kaotuse üle elanud (asi läheb nii kaugele, et Frankie on nii filmi surnud poisi, kui ka Sheridani enda kümneaastaselt surnud venna nimi), kirjutas stsenaariumi koos oma tütardega ja on ilmselge, et oma emotsionaalse probleemi väljaelamiseks.

Lähiminevikus Ameerikasse ilma rahata narkarite ja transvestiitide rajooni elama koliv Iiri perekond on järgmine – südamlik isa (seekord õnneks mitte joodik!), kannatlik ja rõõmus ema, jumalikult armsad tütred ning traagiliselt hukkunud poja vari, mis läbib kogu nende lugu. Neile lisandub hirmuäratavalt brutaalse välimusega süsimust gigandikasvu kunstnikust naabrimees, kelle üksildase südame immigrantide pere suudab võita. Läbiv motiiv on ka Spielbergi tulnuk-tegelane E.T., sest pereliikmed tunnevad end Ameerikas kui tulnukad. Sellise klišeekompoti peale peaks iga endast lugupidav küüniline kriitik sussid püsti viskama.

Aga tuleb välja, et Sheridan on endiselt geniaalne režissöör – film ei ligine kordagi hea maitse piirimaile, vaid poeb oma humaansusega hoopis vaatajale hinge sisse ja jääb sinna tükiks ajaks pesitsema.

Lugu jookseb inimlikus ja armsas võtmes, pisarakiskumine jääb tagaplaanile – publik tõmmatakse esimesest hetkest emotsionaalselt nii kaasa, et paar hetke magusust ei jää häirima. Asi on ka selles, et õdedepaar Bolgerid on nii lõputult armsad ja mängulised, et tänu nendele sulab tõenäoliselt ka kõige karmim kriitik.

Isa (Paddy Considine) ja ema (Samantha Morton) rollid on tõestuseks legendile, et Sheridan on actor’s director – väga põhjalikult näitlejaga töötav režissöör.

Nii kannatabki taksojuhtimisega lisaraha teeniv isa välja, kuidas silmini kokaiini täis Ken-Marti Vaheri kloonist yuppie tema takso tagaistmel piinavalt nõmedat räppi esitab, kurnatud, ent elurõõmus ema sünnitab kolmanda tütre, ja noor pere saab tänu armastuse kõike-võitvale jõule ikkagi lõpuks hakkama.

Olles näinud tänavuse kinoaasta üht tippfilmi, Veneetsias Kuldlõvi võitnud Andrei Zvjagintsevi “Tagasitulekut”, on vanema-lapse suhet käsitleva filmi latt väga kõrgele tõstetud ja paratamatult tekib võrdlusmoment. “In America” jääb sügavuselt ja mitmekihilisuselt “Tagasitulekule” alla, aga mütoloogiaookeani süngetesse ja tumedatesse sügavustesse sukeldumine polegi Sheridani eesmärk.

Üha enam tundub, et maailmakinos jäävad seks, narks ja vägivald mõneks ajaks nišitoodeteks. Siirus ja süütus võivad filmi iseloomustamisel olla negatiivsed adjektiivid. “In America” puhul on see vastupidi.