Isadepäevaks püstol, käerauad ja pudel
##Sellisena kaunistab maailma Tallinna Kaubamaja isadepäeva reklaam, millel maffiastiilis rõivastatud isa ja laps, mustad päikeseprillid ees, sihivad jõnga enesekindlusega otse lugejat.
Kaubamaja isadepäeva reklaamil on paljuütlev, blatnoilik nimi “Isakesed”. See kõlab nagu hümn kümnele iseseisvusaastale, mille käigus sünnitatud meherolli lahutamatute atribuutide hulka kuuluvad tumedate akendega maastikuautod, relvad, päikeseprillidega varjatud pilk, ohtlik elu, rahapatakad – ühesõnaga tüüpiline pätimoraal.
Kuidas sünnivad sellised reklaamid? Eesti uuem kirjandus kirjeldab heldelt reklaamitöötajate ja kopiraiterite rasket argipäeva ja tihtipeale ka vaimseid piinu, mis sünnivad sellest, kui kõrgem vaimne olend on sunnitud leiba (ja õlut) teenima ketšupireklaamile sloganit välja mõeldes.
Oleks valgustav lugeda ausat ülestunnistust selle kohta, kuidas ühes peas tekib umbes selline mõttekäik: “Isadepäeva, isadepäev... Hm Kes on isa? Isa on Ei, iga laps tahab olla nagu isa Onju? Isa isa Mingi selline laul oli vist – “kalla, kallis isakäsi ” Isakäsi. Jah No kes see isa siis on? Isa on nagu, noh – ta ju on nagu pealik, eks, suguharu juht, läheb metsa ja tapab mammuti, onju? Ja teised siis kuulavad teda, jah Nii et isa on selline kõva mees, kes toob papi koju ja paneb teised oma pilli järgi tantsima! Lahe! Hakkab minema! Niimoodi – aga kuidas selle lapsega jääb? Õige, laps tahab ju olla samasugune nagu isa! Nii et kui isa on selline kõva mees, siis tahab laps ka kõva mees olla! No aga mida isa siis isadepäevaks saada tahab? Mingi viin võiks olla, muidugi, ja siis mingi taskupudel ka, onju!? No mingi lahe lõhn ka, see läheb jälle tibidele peale ja aga jõmpsikale mingid käerauad ja püstol. Tegelt need asjad võiksid olla kõik terasest, sest teras on ju metall ja metall – see on raha ja metalliäri ja üldse Noh, mehed on ju ka kõvad nagu rauast, eks! Ja siis mõlemale püstol kätte ja Lahe, mis! Vana teeb lehe lahti, aga saab kohe sarvede vahele! Aga üldiselt on asi valmis!”
Tegelikult tahan ma öelda, et reklaamitegijatel on suur sotsiaalne vastutus. Nad loovad meeldejäävaid kujundeid ja eeskujusid, mis oma lihtsustatuse ja visuaalsusega mõjutavad inimesi. Ja on väga mage, kui üks koopainimene tahab omasuguseid juurde teha.
