Koristusbrigadir Mart Juur
Vastupidiselt kuulujuttudele pole Juur tavaelus mingi hüsteerik, vaid täiesti normaalne kodanik, keda iseloomustavad Lõuna-Eesti inimese terve mõistus, muljetavaldav lugemus, melomaania ja spetsiifiline, üsna harva katkev itsitamine. Ja see, et ta aeg-ajalt tervituseks võidurõõmsalt “Privet kotlet” hõikab.
Mart, praegu sa töötad kolmes kohas: lehes, teles ja raadios. Kus sa veel töötanud oled?
Oh jah, kui nüüd niimoodi mõtlema hakata, siis eks ma ole kogu aeg kuskil toimetuses ametis olnud. 80- ja 90-
ndatel sai hulk aega Pikris töötatud, hiljem olin mitu aastat Nelli Teatajas ja nüüd Eesti Ekspressis. Need on sellised kohad, mis tööraamatus kirjas. Teles ega raadios pole ma kunagi olnud, ikka ainult mingeid saateid olen seal teind. Aga ma olen töötanud ka nii absurdses kohas nagu reklaamiagentuur.
Kui kaua sa reklaamiagentuuris vastu pidasid?
No seal agentuuris toimusid lakkamatud koosolekud, istuti umbses ruumis, soditi tahvli peale mingit jama ja seda nimetati siis tootearenduseks.
Normaalne inimene, kui teda ei segata, teeb umbes tunni ajaga ära selle, milleks hulk inimesi terve päeva kulutaks. Ei salga, et mind meelitati sinna rahapakiga, aga ma sain kohe aru, et see raha ei ole seda ajukeppi väärt.
Nii et pidasin seal poolteist päeva vastu, minu käes on arvatavasti siiamaani agentuuris töötamise Eesti lühidusrekord. See juhtus aastaid tagasi ja oli õppetund, et jäägu igaüks oma liistude juurde.
##Kuidas sa Eesti Ekspressi tööle sattusid?
Noh, eks seal olid ju algusest peale siuksed vanad tuttavad koos. Meenub praegu näiteks selline kultuurilooline fakt, et Eesti Ekspressi esimesse numbrisse kirjutasin loo Röövel Ööbikust. Ja mingil ajal hakkasin Kranaati tegema. Nii see läks.
Kranaadis esined sa terve hulga tegelastena alkoholilembese koduperenaise iidolist Anne Memedovast leheneeger Arkaadi A ja Villi Fritsuni välja. Kuidas su karakterid sünnivad?
See on justkui näitlejatöö, pead rolli sisse elama. Kui ma Memedovat kirjutan, kütan ennast ikka naisteajakirjade lugemisega korralikult enne üles. Minu meelest on Annuška nii tore – kolme lapse ema, kes ei viitsi tööl käia, armastab juua ja targutada ning vajab alkoholi, et tekitada enese ja maailma vahele siuke mõnus pastelne membraan, et maailma koledus silmale haiget ei teeks.
Arkaadit kirjutades on jälle tore tuttavate lollide ajakirjanike peale mõelda.... Ja Villi Frits on väga südamelähedane tegelane, sest tuletab lapsepõlve meelde. Minu isa oli laskurkorpuse veteran, alailma tulid talle sõjasõbrad külla, siis nad istusid köögis ja võtsid viina.
Kindralleitnant Lembit Pärn (laskurkorpuse komandör) ja polkovnik Ilmar Paul (300. jalaväepolgu komandör, kus mu vanamees teenis) olid lapsepõlves siuksed mütoloogilised tegelased, kellest kodus palju räägiti. Umbes nagu tänapäeva lastel on Jõuluvana ja päkapikk. Niimoodi see vana sõjamehe, Jaroslavli kunstiansambli ja SS-huumoripataljoni võitleja kuju sündis.
On sul Kranaadis palju kaasautoreid? Kui palju nendest vigastest poetšekkidest, jaburatest kuulutustest ja anekdootidest on lugejate saadetud?
Jah, ega üksi ma Kranaati ei tee. Meil on päris suur fännklubi, kes lehte igasuguste hullude asjadega toetab. Ja alati on Kranaadil olnud erikorrespondent. Enne tegi seda tööd Toomas Kall, nüüd Allan Hmelnitski. Kranaadi koomiksid on omaette väärtus, Kosmosemutid ja Badblock, mõlemad on algupärased eesti asjad, kellelgi teisel siukesi asju ei ole. Väga mõnus on sellist lehte teha, kuhu nii paljud niidid kokku jooksevad.
Kas paljud pooltuttavad inimesed pöörduvad sinu poole õhinaga, et noh, Juurikas, tee nalja? Kuidas sa olukorrast välja tuled?
Seda juhtub küll, aga õnneks harva. Ma siis nohisen ja ei ütle midagi. Inimestel hakkab reeglina kohe piinlik.
Mõni kaevab kraavi, teine müüb Prismas puuvilju. Sina oled humorist. Kas huumor on üldse tõsiseltvõetav elukutse?
Huumor on pigem meetod kui elukutse. See on üks viis maailma näha ja kirjeldada. Muidugi võtan ma oma tööd tõsiselt. See tähendab muuseas ka seda, et ma hoian teda oma eraelust lahus. Ses mõttes, et ma ei kogu näiteks anekdoote ega ürita kogu aeg nalja teha.
Paljud huumoriga tegelevad inimesed olevat eraelus igavesed tigedikud või siis jube depressiivsed. Kuidas sinuga lood on?
Miks ainult huumoriga tegelejad? Kõigil on ju oma tumedad momendid. No päris üdini tigedik ja depressant ehk ikka ei ole – need on juba meditsiinilised seisundid. Muidugi olen mõnikord pahur ja sageli ka kergesti ärrituv. Aga ma katsun siis inimeste silma alt kõrvale hoida. Ja üldiselt rahunen jälle päris ruttu maha.
Mida sa siis teed, kui sa parasjagu lehte või saadet ei tee?
Ajan oma asju. Teen näiteks kodutöid. Pikutan, loen, kuulan muusikat. Mingeid eksklusiivseid harrastusi ei oma. Käin ujumas, istun kohvikus. Mõnikord annan oma panuse Tallinna ööellu ja lähen peole. Aga need peod hakkavad tänapäeval ikka väga hilja, nii et enamasti murrab uni mu enne diskoõhtu algust maha juba.
(Juurel on ka 15-aastane tütar Maria ja teadmata vanuses kilpkonn, kes kumbki ei soovi, et nendest ajalehes pikemalt kirjutatakse. – M.U.)
Millal su järgmine raamat ilmub?
Kevadel.
Sul on valida Abba ja Motorheadi vahel. Kumma valid ja miks?
Kuule, niimoodi ei saa küsida. Ma olen ostnud nii Motorheadi kui ka Abba plaate. Mõlemad on liiga head bändid, et neist niimoodi möödaminnes rääkida. Viimati kui Sven (Mardi sõber, kurikuulus kirjanik Kivisildnik – M.U.) külas käis, siis alguses vaatasime ABBA-t ja pärast panime otsa Motorheadi kontserdi. Väga mõnus õhtu oli.
Sa oled hinnatud DJ. Kuidas sa neile, kes su sette pole kuulnud, oma muusikat kirjeldaksid?
Jah, see on ju hirmus vaev, diskoõhtuks valmistudes playlisti kokku panna. Aga tasub ära, kui see, mis sa mängid, inimestele korda läheb. Ikka väga tore on kuskilt puldist vaadata, kuidas inimesed keksivad ja rõõmustavad või pärast küsima tulevad. Areeni popmuusikarubriigi püsikunded, kes viitsivad mu plaadiarvustusi lugeda, peaksid ehk enam-vähem ette kujutama, mis laadi muusika mulle korda läheb ja mida ma asjadest arvan.
(Siinkohal toob selle loo autor neile, kes Mart Juure plaadiarvustusi lugenud ei ole, katkendi klassikalisest näitest.
“Ärge heitke meelt, kui saate Enya uue albumi jõulukingiks. Esiteks pole te oma murega üksi, sääraseid õnnetuid leidub kogu maailmas. Te peaksite saatusekaaslastega kontakteeruma, moodustama eneseabirühmi ja üksteist mures lohutama. Teiseks võib igas majapidamises üks Enya olemas olla. Kui uskuda naistelehti, siis tuleb elus ette situatsioone, kus on vältimatu süüdata küünal, juua pokaal head veini ja kuulata mingit kiigadi-käägadit, kuni on aeg voodisse minna. Samuti vajab Enyat soliidne ärimees, et pärast väsitavat tööpäeva koju sõites hingele kosutust pakkuda. Ja diskor, kes tahab öösaates vahelduseks midagi “raskemat” lasta. Ja ilmalik matja, kes otsib muusikat, mida kirstu ümber kogunenud leinajatele mängida.”)
Mis on sinus muutunud, võrreldes 15 aasta taguse ajaga?
Ma ausalt öeldes ei mäleta päris täpselt, milline ma siis olin. No ma usun, et mingeid uusi vigureid on kindlasti juurde tulnud... aga ega inimene tegelt ju ei muutu eriti. Jah, juukseid on vähemaks jäänud!
Kas su sõprusringkond on läbi aegade samaks jäänud või on bändis palju liikmeid vahetunud?
Ikka toob elu uusi tutvusi. Aga vanad sõbrad on ka alles kõik.
Sa oled enda ja Peeter Oja saadet “Ärapanija” nimetanud koristusbrigaadiks. Räägi, kuidas rahvale teist seni kasu on olnud?
Tõenäoliselt oleme aidanud paljudel inimestel esmaspäeva õhtul aega surnuks lüüa. Ja ajakirjanikud saavad artikleid ja meediaarvustusi kirjutada.
Kuidas sa “Ärapanijaga” rahul oled?
Mind tegelikult ikka üllatas see vastuvõtt, mis meile osaks sai. Sest ega ma seal ju midagi uut ei ütle, sedasama juttu olen ma alati rääkinud ja kirjutanud. Aga Eesti televisioonid on vist omadega nii pekkis praegu, et inimesed ei usu lihtsalt oma silmi, kui eetrisse ilmuvad saatejuhid, kes polegi päris idioodid. Juba see, tuleb välja, olevat suur asi, et meile Peetriga ei pea toimetajad tekste ette kirjutama.
Kas see, et sa nüüd iga nädal telepurgis oled, on ka kaasa toonud mingeid ebameeldivusi, näiteks ogaraid naisaustajaid ja autogrammikütte? Või hoopis mingeid meeldivusi?
Mul ei ole midagi siukse vaikse ja viisaka tähelepanu vastu. Väga kole oleks kuskil saates tolgendada, mida keegi ei vaata. Ja teletöötajate jutt, kuidas avalikkuse tähelepanu neid tüütab ja kui väsitav see on, on ikka päris naeruväärne. Mis sa sinna televisiooni üldse ronid, kui sa nii häbelik oled.
Mis sulle Eesti elu juures närvidele käib?
Närvidele ei käi nagu otseselt midagi, aga mõned asjad teevad kurvaks ja mõned teevad nalja. Ja lollus ja ahnus ikka suudavad alati üllatada.
Kas sa tahaksid midagi enda juures muuta?
Ei tahaks, kõik on nagu korras enam-vähem. Peaasi et ikka ilma peaks ja tervist oleks. Mis sa siin muud ikka oskad soovida.
Teised temast
Lauanaaber Madis Jürgen, Mardi sõber
Mart saabub tööle ennelõunal ja siis on tema kära terve maja täis. Kõigepealt on kuulda ohkimist ja puhkimist ja äga. Kui Juur ise vaatevälja jõuab, siis hüüab ta reipalt ridamisi hüüdlauseid: “Privet kotlet!!! Ei ole vaja tõusta! Istuge-istuge! Et ikka kirjameestel seda sulejooksu oleks! Et ikka oleks mõtteid, mida paberile panna! Väga hea, väga hea! Tere, vana hea Madis, kuidas su vanad kondid ennast tunnevad!”
Siis ründab ta häälekalt neiut, kes Kranaati kujundab. “Privet Sipsik! Halloo Mumpsik! Tule onule opa!” Või siis et “Riisu taki ja housut! Suru peale Mihhaiil!” Või teeb märkuse, et “neiu, teie kehakeel räägib selget keelt teie soovist, et teid võrgutataks!” ja vahel läheb saksa keelele üle (“Ich bin nicht dein Sex-objekt!”).
Ja alailma laseb Mart kujundajal masseerida oma vaevatud kaelasooni (kaeblikult halades ja ägades).
Üks suur lõõp ja tögamine kostab tema poolt nonstop.
Samas võib olla kindel, et alatusi pole tema suunalt karta. Ta ei taha tülisid. Mart on intelligentne inimene, mistõttu on loomulik, et ta oskab inimestega suhelda.
Tema on see, kelle käest küsitakse kõige tihedamini: kuule, kas sa juba söömas käisid, lähme! Sest temaga on hea loba ajada ja enamasti sünnib mõni idee. Tegelikult vist siiski kõige rohkem selle pärast, et ta on lugenud läbi heinaküüni kõrguse virna raamatuid (JA TA MÄLETAB KA, mis ta lugenud on) ja võib sulle rääkida pausideta ja faktitäpselt Eesti korpusemeeste rindeteest 1941. aastal; maalida detailiküllaseid pildikesi Peeter I kuumast suhtest rinnaka Anna Monsiga (ja ka kõigi teiste tolleaegsete veetlevate leedidega); tsiteerida Buhharini kirja seltsimees Stalinile (seltsimees Stalin, unustage palun ära, et ma üleüldse olemas olen!).
Tõnis Kahu, muusikakriitik, Mardi sõber:
Ma tean, et seda öeldakse kõikide inimeste kohta, kes naljategemise eest raha saavad, aga – Mart on tegelikult väga tõsine inimene. Mida vanemaks meie enam kui 20-aastane tutvus saab, seda tõsisematest asjadest me räägime ja see meeldib mulle.
Nali naljaks, aga mina võtan Marti ühes rollis alati tõsiselt – ta on nimelt väga hea muusikakriitik, hoopis parem, kui ma oodata oleksin osanud. Tema sõnamängude tagant paistavad mõnikord asjad, mille peale oleksin ise tahtnud tulla, kuid miskipärast ei tulnud. Ma arvan siiski, et olen tema maitset omalt poolt ka suunanud. Oleme koos muusikat kuulanud ja vahetame plaate siiani.
