Veidemanni wiikimine
##Sellest ei järeldu, et iga professori iga romaan on ilukirjanduslik suursaavutus ja et ilukirjanduslikkus ise ei võiks olla arutlusaine.
Romaani alla on mahutatud ka belletriseeritud esseistikat. Tähtsaim on püüd aru saada, milles on teose olemus. “Lastekodu” on kõigepealt küsimine. Millest kinni hoida maailmas, kus pidemed kaovad? Autor pakub selleks peategelasele viigiteooriat.
Selle oluline tähendus on: võit ei ole alati võimalik, peamine on kaotuse vältimine. Viigiteooria kandja Andreas Wiik, kelle prototüüp on autor ise, peab leidma sellise tõe, millega süda rahule jääks, kuigi mõistus võib mitte rahule jääda. Elu olemust avavad konfliktid sünnivad piirialal, kus inimene leiab ja kaotab kodu. Aastatuhande vahetuse aja põhiprobleem on piiriala teadvustamises ja säilitamises. Lastekodu üm-berehitamine hotelliks tähendab seda, et inimestelt võetakse piiriala ära ning alandatakse nende mälestusi.
Üks arusaam teosest võiks olla selline. Viiki pole olemas, arvab Viktor Kovkin. Tema on unistajast mässaja, kes läheb piiriala kaitstes säärase ümberloomiseni, mis ei pruugi olla inimesele hea. Soov luua Pärnust kommunistlik-kafkalik lastekodulinn sümboliseerib võimalust, et maailmas lööb läbi ennasthävitav hullus, kus terve ja haiguslik pole eristatavad. Ta enesetappu ajendab mälestus arvatavast isiklikust süüst, kuid ka suutmatus taluda hirmu tootvat maailma.
Andreas seevastu arvab, et kõik on kokku viigistamine. Tema on ajastu konfliktide süüdimatu tunnistaja, kes pärast unistuste piiri puudutamist vajub tagasi pereellu ja töörutiini, südant rahustamas mälestus väikesest heast teost ja igavese armastuse ideaalist. Maailmas, kus vastuseid ei ole (vastus on üleloomulik), jääb inimesele eleegia tõe minevikulisuse pärast. Piiriala saab püsima jääda kui mälestus. See toidab inimese eneseteadvust ja leevendab tulevikuhirmu, kartust ja ängi.
Saan aru nii, et lastekodu, Räämat ja Pärnut on vaja selleks, et rääkida mälust ja maailma üldistest asjadest. Või on õigem öelda, et autor kasutab kalleid kohti pigem oma üldiste skeemide näitlikustamiseks?
Lastekodu, Räämat ja Pärnut markeerivad kaardistamised, mitmesuunalised assotsiatsioonid ja spekulatsioonid. Autor kahjuks ei usalda lastekodu kujundit, kuigi see räägiks ise enda eest. Ta ei tegele põhikujundi vahetu arendamisega, vaid justnagu asuks põhjendama, et lastekodu tõesti sobib mitmekülgseks maailmamudeliks, võtab õpetava ettehooldaja rolli, et lugejale hoogsalt asjad ise ära seletada.
Ülepakkumine
Globaalse mahuga asjadele osutamise, ühtlasi kujundi tähendusruumi avardamise nimel refereeritavad teooriajupid ja vormelid on paraku küllalt tuntud. Kaasa hakkab mängima autori kalduvus osutada esimesele mugavale assotsiatsioonile: vene luuletaja – Puškin. Ootus – tingimata viidatakse Godot’le, rinnakas naine – Lollobrigida, peielaud – püha õhtusöömaaeg, ja nii edasi.
Pingutatud sügavustaotlus viib autoparoodiani. Kui mehele juba pelgalt naise kõnetoon ütleb, et selle taga peitub “hoolivus, mida naine tunneb mehe vastu, kellest ta loodab kaitset ja rahuldust ja kellest abielludes saab talle poja arhetüüp; või siis tütar isa vastu, kelle ta naiseks küpsedes jätab, kuid keda kui käskijat ja lohutajat on valmis teenima,” siis on tegu sellise läbinägelikkusega, mida tinglikkuski ei õigusta. Säherdune konstrueeritus mõjub eriti halvasti seal, kus meid võiks liigutada eeskätt lihtne sõna. Võtaksin Veidemanni kui autori probleemi kokku sõnaga ülepakku-mine.
Teosesse on püütud mahutada võimalikult kõike, nagu lootuses edasi anda kogu maailmatarkus. Pateetiline, aga iseendast ilus idee esitada oma eluvaadet üldistav memorandum muutub memode ettenäitamiseks – nagu oleks teose eesmärk tõendada autori lugemust. Teaduslik-kirjanduslike ekskursside rohkuse tõttu süveneb lugejas mulje literatuuritsemisest. Nii ei jõua Andrease meeleliigutus ja valu kallitele asjadele mõtlemisest lugejani ehedana. Huvitavate tähelepanekute, vaimukate omamõtete ja pingestatud kujundiloomise üle laotub laiutav publitsistlikkus, mis ilukirjanduslikkust kahjustab.
Kõik on kokku viik
Pidurdamatu on Veidemann ka kirgliku üksikasjade kokkumonteerijana. Otsi kokku viies seob ta vaat et kõik teose tegelased otseselt lastekoduga. Ka satuvad tal alati õigel ajal õiged inimesed õigele kohale. Nii loovutab loomulikkus koha otsitusele. Samas võib püüdlikkus eksaktsuse mulje taotlemisel viia hägususse: Viktoriga seotud psühhiaatriaterminid ja tema (seksuaal)käitumine ei ole päriselt kooskõlas. Ka viib mind hämmeldusse, et autor on nii püüdlik andma prototüüpide kohta kindlaid tõendeid. Beriti, Helene, ka Andrease puhul leidub detaile, mille tõttu ma ise ei saaks sellist püüdlikkust endale lubada. Aga võib-olla on viga minus.
Märkamata ei saa jääda ka püüd kõigile kõigest rääkides ühtlasi igaühele meeldida. Nähtavasti seepärast ilmuvad nõr-galt põhjendatud, aga võimalikult tugevad efektivahendid. Seebiooperlikult pasundatakse tihti sealgi, kus tasane toon ja ütlemata jätmine avaks traagika olemuse selgemini ja sügavamalt.
Vahel minnakse taktituseni: raseduse katkemise valu peab ilmtingimata tugevdama Estonia katastroofi põgusa äramainimisega. Eriti armastus- ja armatsemismotiivides vaheldub sõjaeelsete naisteajakirjade maitse tänapäevase massikirjanduse ärapanemismaneeriga.
Oh neid naljakaid sünnimärke! Võib-olla kirjandusprofessor küll keelab stseeni välja volksava vanainimesepeenisega pidada pornoks, aga muhelema panevad seksimotiivid ikkagi. Imelik, aga Viktoris ei ole juuti – peale ümberlõigatuse. Et vanusevahe 53-aastase Andreasega ei oleks nabokovlikult suur, on puberteediealisena käituv Stella tehtud 29-seks. Autori kalduvus aistilist mõistelisteks vormeliteks tõlkida viib vahel kentsa-kuseni. Armastava mehe vänge kompliment on: “Arhiiv – see oledki ju sina, Berit!” Selle kohatust ei leevenda Eco väide arhiivi müstilisusest, küll aga tugevdab väide arhiivi ja vene sõjaväe sarnasusest.
Leidub ka vastumeelsust te-kitavaid seiku, nagu see, et pealematmisest või lapse mahajätmisest räägitakse nagu endast-mõistetavaist asjust. Samas langeb autor tihti eleegiast välja end kurbuses ja ilus imetlevasse läägusse. Kaheldamatu kiindumus Pärnusse, Räämasse ja lastekodusse muundub Pärnu legendiks. Mitte Valgre, vaid Podelski omaks. Veidemanni käes kipub mäletamine muutuma mälestamiseks, ilu ilutsemiseks ja ilustamiseks, kujutamine vahendamiseks ja vahutamiseks.
Sile maailm
Võib-olla aitab sellise mulje tekkele kaasa autori suhtumine elutõesse. Üles kasvanud samal ajal samas paigas Räämal, ei saa ma eirata seda, et elutõde on karmim, kui paistab teosest.
Ühes interjuus räägib Veidemann, et ta koos teiste räämakatega vaadanud kadedalt pealt, kuidas kesklinnas eliitkooli poisid mängisid tennist. See on tõenihe. Kui ta oleks tahtnud päris tõde näha, näinuks ta tenniseplatsil just Rääma poisse, kes me seal mängisime – näinuks sõjajärgset aega selle reaalsetes vastuoludes.
Veidemanni elumudelis on maailm siledaks viigitud, nõnda et lastekodu probleem ja pere-probleem on iselahenevad. Kui lastekodu müüjad otsustavad mitte müüa ja naine võtab mehe tagasi nagu nipernaadi, siis ei olegi elu nii ängistav ega hirmutav. Aga: on see elu nii ilus, et süda saab rahule jääda?
Mõtlen, miks ei ole Andrease pihtimuslik tunnistus kujunenud tõeliseks puhastustuleks ja leian, et Veidemann on teose avaldamisega kiirustanud. Kuid samas, kunagi peab ju alustama, kui süda ei anna rahu. Hea, kui ei anna.
