Kunstioksjonil müüvad õpikust tuntud nimed
Kuraatori ja kunstikriitiku Eha Komissarovi hinnangul on Eestis kunstioksjoneid pigem palju kui vähe ja konkurents oksjonipidajate vahel tõesti kõva. “Oksjonite rollist tuleks rääkida mitmes plaanis. Esiteks tegutsevad oksjonid Eestis kunsti hinna kujundajate ja reguleerijatena. See on Ida-Euroopa fenomen, et kunsti hinnast on tänaseni raske rääkida, hinnad on alles kujunemisjärgus ja peaaegu ainsad usaldusväärsed hinnakujundajad on oksjonid. Teiseks, tänu oksjonitele on üldse tekkinud Eestis kunstiturg, mis omab ülevaadet kunstiteoste kohta ja vahendab neid oksjonite kaudu investeerimisplaanidega ostjale. Tänaseks on heauskne pildiomanik, kes esimese pakutud hinna eest on valmis tööd loovutama, õnneks kadunud ja kunstiturul ei kuulu enam initsiatiiv kriminaalse taustaga vahendajatele ja õnnemängijatele,” selgitas Komissarov.
Haus-galerii juhataja Piia Ausmani hinnangul tõstab oksjon üritusena kogu investeeringu väärtust. “Kunstioksjoneid külastavate inimeste arv kasvab pidevalt – viimane kord oktoobris tuli kohale üle seitsmekümne inimese,” lausus ta.
Ausmani sõnul on Hausis seitsme aasta jooksul toimunud 13 oksjonil müügil olnud üle 500 töö, millest rohkem kui kaks kolmandikku on ka maha müüdud.
Ostjad anonüümsed
“Enamik ostjaid on anonüümsed, sest tegu on subjektiivse ja isikliku valdkonnaga, samuti jäädakse anonüümseks turvalisuse põhjustel. Teada on ju see, et tegu on keskmisest suurema sissetulekuga inimestega,” ütles Ausman.
Komissarovi sõnul ei maksa oksjonite klientuuris ärimeeste rolli üle hinnata. “Sadu tuhandeid maksnud tööde realiseerimise kõrval sõltub oksjonite käive üsna suurel määral nn keskmise ja madalama hinnaga tööde läbimüügist ja siin on esikohal tasuva töökohaga erinevate erialade esindajad,” lisas ta.
Menukas esimese vabariigi aegne kunst
Ausmani hinnangul müüs mõned aastad tagasi oksjonitel ennekõike esimese vabariigi aegne kunst – seda kindlasti ka põhjusel, et nõukogude ajal oli eestiaegne kunst mõneti taunitud ja omaaegsed autorid osaliselt loometegevusest tagasi tõmbunud. Nende varasem looming oli publikule seetõttu ka tundmatum ja taas väärtustatuna ehk seda intrigeerivam. “Nüüd on need piirid kadumas nii oksjonitel kui kunstiturul laiemalt. Kuus-seitse aastat tagasi ostma hakanud inimeste kunstimaitse on mitmekesistunud ja nad ei piiritle kunsti ajastutega, vaid ostavad seda, mis meeldib,” selgitas Ausman.
Komissarovi sõnul saab minimaalse riskiga investeerida üksnes kunsti, mis pärineb kunstiajastutest, mille ümber on vaidlused lõppenud ja võimalus ümberhinnanguks, st töö rahalise väärtuse kukkumiseks, on praktiliselt välistatud. “Eestis esindab sellist perioodi 20. sajandi esimese veerandi kunstiajalugu, samuti valitseb konsensus mõne sõjaeelse kunstniku nime üle. Saame seega väga piiratud kunstnike ringi, kelle hinnataset tõstab oluliselt asjaolu, et nende töid on erakätes väga vähe. Laikmaad, Mäge, Triiki ja Kristjan Rauda väärtustati juba enne sõda ning koguti muuseumidesse, pärast sõda kogumistegevus jätkus ning tulemuseks on vaakum kunstiturul.”
Firmade ostuhuvi
Need on nimed, mida iga keskmine eestlane nimetada oskab, kui talt eesti kunsti kohta küsida ja sellised nimed müüvadki kõige paremini. Tee oksjoni hinnatippu kulgeb läbi keskkooliõpikute, mis ainsana tagavad kunstniku üdini laitmatu reputatsiooni,” sõnas Komissarov.
Kaasaegse kunstiga on lood keerulisemad – Komissarovi kinnitusel ei kogu seda tänapäeval mitte niivõrd eraisikud, kuivõrd pangad ja korporatsioonid. “Selleks ei vajata Eesti-sarnasel väikesel maal oksjonite süsteemi, kunstnikega suheldakse vahetult või galerii kaudu. Teine kaasaegse kunsti ostuga tegelev struktuur, kunstiostu tavadega keskklass, on Eestis alles kujunemisjärgus,” ütles Komissarov.
