Ülo kogub kirglikult pastakaid

Viimasel ajal on paljude firmade meilboksidesse saabunud kiri Viljandi mehelt Ülo Vildersenilt (52), kes on pastakakollektsionäär ja palub ettevõtetel endale pastakaid saata. Tuleb välja, et Eesti firmad on oma tasuta nänni jagamisel üsna kitsid.

“No ütleme et kümnele protsendile minu kirjadest tuleb vastus, et saadame pastaka. Ja kümnele protsendile tuleb vastus, et meil pole pastakaid. Aga kaheksakümmend protsenti firmadest ei vasta, vabatahtlikult ei taha ikka keegi eriti midagi ära anda,” on Ülo kindlaks teinud. Pasakaid on ta kogunud juba kaheksa aastat, varem tegeles ta santehnikavarustuse ostmisega ja käis pidevalt mööda firmasid ja messe, “kust sai neid pastakaid vaikselt näppama hakatud”.

“Ostetud on mul vist ainult Lukoili pastakas, nemad tasuta ei andnud. Aga üldiselt on statistika selline, et väikesed firmad vastavad alati lahkelt, suurematest firmadest ja riigiasutustest aga vastust ei tule. Aga ma lähen teisele ringile, ega ma neid nii kergesti rahule jäta,” naerab Ülo.

Tänaseks on viie poisi isal ja praegu abitöölise ametit pidaval Ülol eri firmade logodega pastakaid ligi 1300, mille andmeid ta ka arvutisse sisestab. Kogumise jaoks saadud pastakatega ta kirjatööd ei harrasta “ja ega neid jõuaks ju ka eales tühjaks kirjutada”.

Kõige haruldasemad eksemplarid Ülo kollektsioonis on karjala kasest komplekt ja üks punasest puust pastakakomplekt, kõige kaugemad pastakad pärinevad USA-st ja Taiwanist.

Ülo pole Eestis ainuke pastakakoguja – juba ainuüksi Viljandimaal teab ta veel viit inimest, kellel on sama hobi. “Vahel saame kokku, võtame pastakad kaasa ja hakkame vahetama. Eestis kõige kõvem konkurent on mul Pärnust, peakski uurima, palju tal pastakaid on – ei tea, järsku on must juba ette põrutanud,” räägib Ülo.