Jim Sheridan, oli jutt, et olete tänavu PÖFF’i külaline. Miks te Eestisse tulla ei saanud?

Ma pidin isiklikel põhjustel Ameerikast Iirimaale sõitma. Ja nüüd pean Mehhikosse ja Philadelphiasse minema, praegu ei kontrolli ma ise oma ajagraafikut – ameeriklased otsustasid, et ma pean seal mingis TV-show’s osalema. Ma oleks väga tahtnud Eestisse tulla!

“In America” on pool-autobiograafiline film, mis räägib, kuidas te oma perega pennitult Ameerikasse emigreerusite. Millised motiivid selles filmis olid võetud konkreetselt teie enda elust?

Piiri ületamine, New Yorki saabumine. Ma varastasin konditsioneeri, nagu filmiski, üritasin seda ühendada ja mul polnud õiget pistikut. Lapsed läksid samasuguste naljakate kostüümidega trick or treat’i küsima ja siis nad kohtusid musta mehega, kes neile raha andis ja hiljem meile külla tuli. Mu noorim tütar sündis enneaegsena ja oli alguses inkubaatoris, haiglaõde maksis meie eest haiglaarve ära. Nii et paljud nendest asjadest juhtusid tõesti, aga ma lihtsalt muutsin neid veidi.

Miks te nii isiklikku filmi teha tahtsite?

Sest keegi teine pole nii teinud. (Naerab.) Ma ei tea.

Kas see oli teiste filmidega võrreldes emotsionaalselt raskem?

Oli küll. Asi polegi selles, et peab emotsionaalselt samu asju läbi elama, vaid selles, et selline film toob kogu aeg uusi asju esile. Saab enda kohta uut teada, olla mingis emotsioonide tuuleveskis.

Te kirjutasite stsenaariumi koos oma tütardega. Miks nii, mida nemad loole lisasid?

Alguses kirjutasin stsenaariumi valmis, aga mul oli lugu puudu. Siis palusin tütardel seda parandada. Nad hakkasid minu karakteri kallal töötama, vähendasid seda, panid sisse, kuidas ma neile koolis häbi tegin, kuidas laulsin laule valede sõnadega, kuidas võtsin paar napsi ja rääkisin, kuidas neid armastan – ühesõnaga see, kuidas nad must kirjutasid, oli natuke alandav kogemus. (Naerab.) Siis tegingi hoopis nendest peategelased. Hiljem otsustasin lisada loo sellest, kuidas mu vend suri.

Kui vana te olite, kui teie vend suri?

Ma olin seitseteist, tema kümme.

Kui raske oli tegelaste rollidesse näitlejaid valida?

Algul oli plaanis Kate Winslet. Siis ma nägin filmis “Naha all” (“Under The Skin”) Samantha Mortonit, ta oli seal suurepärane ja ma valisin tema. Paddy Considine’i nägin ma filmis “Last Resort” ja kutsusin ta Iirimaale proovivõtetele. Nii et valik oli väga lihtne.

Aga kust te nii suurepärased lapsed leidsite?

Kõige esimene proov, mille ma tegin, oli väikse Emmaga. Ta oli nii hea, et ma hakkasin kartma. Siis ma palusin ühel teisel tüdrukul osa lugeda ja Emma tuli kohutavalt solvununa minu juurde, hakkas mind jopest sikutama ja ütles sellise häälega, nagu ma oleksin täielikult ületanud igasugused etiketireeglid: “Jim, kas see tüdruk loeb MINU osa?” Ma vaatasin talle otsa, tahtsin öelda, et see on ju ainult proov, aga ütlesin, et ära muretse, keegi ei saa sinu osa. Selle peale ta teatas, et tal ootab autos ka 6-aastane õde. Nii ma nad valisingi. Nad olid küll loomu poolest väga andekad, aga lastega on raske töötada. Kui on pingeline päev, oled sa stressis ja lapsed küsivad pidevalt: mis õhtusöögiks on, kas mulle meeldivad oad, millised näevad välja jõhvikad jne, siis on üsna raske töörütmi üleval hoida. Ja kui ma võtteplatsil “cut” hüüdsin, tuli Emma minu juurde ja palus: “Tead, mina olen juba suur, minu kuuldes sa võid küll inetuid sõnu kasutada. Aga mu õde on ainult kuuene, ma ei taha, et sa tema ees ropendad.”

Kas “In America” on rohkem ameerika või iiri film?

See on rohkem iiri film. See on väga iirilik olukord, olla seotud surnutega. James Joyce’i raamatutes naised alati armastavad surnud inimesi. See on iirlastest, kes lähevad Ameerikasse ja jätavad surma endast maha.

Kas te seda ei kartnud, et film muutub liiga sentimentaalseks?

Ma ei mõelnud selle peale. Võib-olla oleksin pidanud. Kas see oli liiga sentimentaalne?

Ei olnud, oli täpselt parajalt. Miks teie kohta öeldakse, et te olete “näitleja režissöör”. Milles teie meetod näitlejatega töötamises seisneb, mille poolest see teistest erineb?

Ma ei suru ennast peale. Ma ei sunni neid kõndima kaamera järgi, vaid panen kaamera näitlejate järgi liikuma. Kuna ma olin ise kunagi näitleja, siis ma tean sellest tööst üht-teist.

Mis on teie viimaste aegade suurim filmielamus?

See oli dokumentaalfilm “Capturing the Friedmans”. Väga hea ja jõuline film. Aga üldisemalt on mulle muljet avaldanud Coppola, Scorsese, Spielberg, Korosawa.

Mida te järgmiseks teha plaanite?

Ma tahan järgmisel aastal teha filmi sellest, kuidas iirlased lähevad Ameerikasse, poliitilise filmi Ameerikast. Ma tahan pea-osasse Colin Farrellit.

Hea valik!

Kas ta meeldib teile?

Jah.

Kas ta on seksikas?

Nojah, üsna. Mulle meeldib Daniel Day Lewis rohkem. Tervitage teda eesti rahva poolt.

Okei, saab tehtud. (Mõlemad itsitavad.) Kas ma võin teilt midagi küsida? Kus täpselt asub Eesti?

Soome all ja Venemaa kõrval.

Okei, ma luban, et kui vähegi võimalik, tulen kindlasti järgmise aasta festivalile!