Mart Lepp hindab kunsti sünni- ja saamislugu
Kui paljud kunstikollektsionäärid ostavad hirmkalli pildi, peidavad selle seitsme raudukse taha ja ei luba kedagi seda vaatama, siis Lepp on tuntud ka selle poolest, et tema kogu teosed liiguvad pidevalt igasugustel näitustel.
Elu sisu – kunsti kogumine
Oma kogu esimesed graafilised lehed ostis Lepp 60-ndate alguses toonastelt kunstinädalatelt, olles ise 11-aastane. “See oli ikka algusest peale huvi teiste loomingu vastu, mitte nii, et hirmsasti oleks ise tahtnud kunstnikuks saada ja siis avastanud, et see on lootusetu. Suur kunstihuvi oli ikka väga varasest lapsepõlvest ja ausalt öeldes, ka mu ema kogus väheke kunsti,” räägib Lepp. Siiski on ta ka ise kunstiga tegelnud, “natukene kritseldanud ja pisigraafikat teinud”, nagu ta ise ütleb.
“Naljakas niimoodi mõelda, aga kunsti kogumine ongi olnud minu elu sisu. Tavapäraseid ameteid olen pidanud väga vähe. Olen nii-öelda renessanslike huvidega, tegelen kunstiasjadega, aga vahepeal süvenen muusikasse või botaanikasse.”
Väga suur osa Lepa kollektsioonist on saadud tänu isiklikele suhetele ja tutvustele kunstnikega, järgmine osa on tema kogusse tulnud vahetades ja üsna väike protsent kogust on ostetud. “Oma kogu asju ma müünud ega kunsti vahendamisega tegelnud pole. Ma ei oska hindade ja kasu peale mõelda, ärivaimu mul pole. Palju pilte on kunstnikud mulle kinkinud, sest minu huvi on olnud siiras. Suhtlemine kunstnikuga võib mõnel juhul olla veelgi toredam ja väärtuslikum kui see pilt ise. Mind ennast huvitab kunsti juures ennekõike protsess, kunstniku areng, see, milliseid keerdkäike tema elu ja looming on teinud, mitte niivõrd üks või teine teos.”
Mõistagi ei hoia Mart Lepp oma tervet kogu koduseinte vahel. “Väärtuslikum osa on muuseumides deponeeritud, suurte kogude puhul on see paratamatu,” räägib mees, kelle hindamatusse kogusse kuuluvad muuhulgas ka kaks 70-ndatel saadud Renoiri graafilist lehte ja üks 1913. aastast pärinev pisike puulõige Kandinskylt. Väliskunstist on tema suurimad lemmikud vararenessanssi kunstnik Masaccio, samuti Matisse ja Picasso.
Suurim Mudisti kogu
Suurem osa kollektsioonist on nõukogude ajal muretsetud, aga kogu täieneb siiani, ja mitte ainult üksikute piltide, vaid ka kihistuste kaupa. “Näiteks avastasin 90-ndatel enda jaoks stalinistliku Elmar Kitse,” räägib Lepp. Tema suurimaks armastuseks on kahekümnenda sajandi eesti kunst, eriti näiteks 20-ndate aastate teosed ja kubism, samuti 60-ndate mitteametlikum kunst. Lepale kuulub ka Eesti suurim Peeter Mudisti kogu.
“Kui piirid avanesid, reisisime naisega ikka väga palju, et järeleaitamist teha ja vaadata kõiki neid asju, mida seni raamatutest on nähtud. Siiani katsume paar korda aastas kuskil käia. Poleks kunagi uskunud, et ma kõiki neid teoseid näen! Seda, kas mu poeg kunagi kunsti koguma hakkab, ma ennustada ei oska, aga kaks kunstikogujat ühes peres läheks vist liiale,” tõdeb Lepp.
