Toomas Hendrik Ilves: Sulgemine on poliitiline paratamatus

Toomas Hendrik Ilves, Vaba Euroopa toimetuse direktor Münchenis 1988-1991: Need aastad Münchenis Vaba Euroopa toimetuses on väljakutsete poolest võrreldavad üksnes minu välisministri aastaga Eestis. Meie Eesti toimetus oli nagu peegelpilt eestlastest N Liidus. Olime kõige väiksemad ja kõige tublimad. Me ei käinud niivõrd üheksast viieni tööl, kui-võrd meil oli suur tahtmine midagi korda saata.

Hakkasime esimestena raudse eesriide tagant intervjuusid tegema. Olime esimesed, kes kodumaale läksid saadet tegema, kellel oli oma büroo Tallinnas ja kodumaised korrespondendid ning jälgisime ka üle Soome Eesti raadio uudiseid.

Teisalt tegime Eesti välisministeeriumile ka nn internetitööd ehk siis edastasime uudiste ja infopakette, aitasin ka toonast välisministrit Lennart Merit. USA maksumaksja kulul saime neid välisinfo pakette edastada. Seda ajal, kui telefoniliinid ja muu side nii vaevaliselt töötas ja välisministeeriumil oli kaks mobiili.

Arvan, et USA kongressi on raske veenda selles, et Eesti vajab Vaba Euroopa saateid samavõrd kui need riigid, kus on sõnavabadusega sügavaid probleeme. See läheb USA maksumaksjale liiga kalliks. Eriti ajal, kui meie riik on tõestanud koos Läti ja Leeduga oma NATO-kõlblikkust. See raadiojaam võib olla hea ja välispoliitiliste kommentaaride alal igati tasemel, aga see pole tõsiselt võetav põhjus seda hinges hoida. Eesti toimetuse likvideerimine on poliitiline paratamatus.

Kahju muidugi, et kaob ülemaailmne korrespondentide võrk, mida me hakkasime omal ajal välja arendama – kas siis eesti tudengitest või kohalikest eestlastest.

Eesti jaksab ju praegugi ikka veel ise väheseid korrespondente üleval pidada. Peale Brüsseli suurt polegi. Arvan, et kogu välisuudiseid puudutavat infot pole võimalik BBC koduleheküljelt saada. Vaba Euroopa välisuudiste analüüs Eesti rakursist lähtuvana oli ikka väga hea.

Maire Raidma: Vaba Euroopa oli minu elutöö…

Maire Raidma, Vaba Euroopa toimetuse liige Münchenis ( 1977–1986), korrespondent New Yorgis (1986–1993); korrespondent Washingtonis (1994– 1998), toimetuse liige Prahas (1999– 2003): Täpselt 10 aastat tagasi oli selles raadios kord juba otste koomale tõmbamine. Siis suleti väidetavalt rahapuudusel RVE New Yorgi büroo ja nagu nüüdki, vallandati ka siis 50 inimest. Kümme aastat on möödas, ja nüüd mõistab igaüks, et see raadiojaam vajab hädasti bürood New Yorgis. Nüüd töötab see taas täie hooga, kuigi ilma Eesti toimetuse korrespondendita.

Kas selle raadio ülesanne on täidetud, sellele küsimusele on võimatu vastata, sest kindlat piiri ju ei ole. Ise me ju neid otsi koomale ei tõmba, ega küsi tõmbajad ilmselt ka, kas tõesti on õige aeg. Minu enda otsese ajakirjanikutöö meeldejäävaimad hetked seostuvad ajaloosündmustega, kus sain ise ajakirjanikuna osaleda. Näiteks Eesti vastuvõtmine ÜRO-sse, USA-Balti harta allakirjutamine Valges Majas.

Olen 27 aasta jooksul töötanud RVE-s nii Münchenis, New Yorgis, Washingtonis kui ka Prahas. See on olnud minu elutöö, mis edasi saab, ei tea. Lähen õppima.

Kristi Tammik: Ma ei tahtnud Prahasse minna

Kristi Tammik, Vaba Euroopa Müncheni töötaja (1975–1995): Mina olin üks esimesi, kes Vaba Euroopa Müncheni toimetuses 1975. aastal tööle hakkas. Olin ju “ära hüpanu”, kes koos abikaasaga Nõukogude Eestist läände emigreerus. Tean, et mind otsiti mööda riike taga, et tööle kutsuda.

Võib öelda, et oli ka neid, kes minusse kui ärahüpanusse ettevaatlikult suhtusid. Ühtpidi olin ma ju küllalt sinisilmne, teisalt piisavalt tark, et olla mõne võimuorgani värvatud.

Töö poolest oli see tore ja huvitav aeg, aga süda valutas nii poja pärast, kes Eestisse maha jäi, kui ka sõprade pärast. Tagasisidet Eestist eriti nendel aastatel ei tulnud, vaid mõni kiri käsipostiga ja üle Soome. Alles hiljem olen aru saanud, kui kuulatavad meie saateid olid ja et oli neid, kes just minu häält otsisid.

Eesti rahval oli pime ja valgust vähevõitu, meil õnnestus seda pakkuda. Tänapäeval pole sel raadiojaamal enam ammugi sellist tähendust kui varem – info-ja sidekanalid on vabad. Aga praegused kultuurikommentaarid, no kuulge, see on nagu oma lapse aiaposti otsast alla hüppama õpetamine.

Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep, Vaba Euroopa Müncheni praktikant 1992

Marju Lauristin andis mulle ankeedi, mille ma ära täitsin ja sealsamas unustasin. Korraga hakkasid inimesed mulle õnne soovima. Selgus, et olin saanud stipendiumi töötamiseks Vaba Euroopa juures.

Kui 70-ndatel ja 80-ndatel olid sinna kaastöölise ks sattumise lood traagilised, siis minu ajal hakkasid need järjest tavalisemaks muutuma. Samas oleks igast sealsest töötaja elust võinud kirjutada kui mitte romaani siis novelli.

Seal tehtav ajakirjandus, võrreldes toonase eesti omaga, oli selgelt kvaliteetsem, tasakaalukam, küpsem ja informatiivsem, ei olnud sellist lapselikkust, naiivsust ja oskamatust nagu toonases Eesti pressis.

Kadestamisväärsed olid toonased igahommikused infobudgetid, mida tõin Eestissegi kaasa. Kõik vajalikud paljundused sama päeva maailma lehtedest, vajalikumad kohad välja toodud.

Ma arvan, et paljud toonaste kirjanike ja kultuuritegelaste lapsed elasid sellest rahast, mis vanemad Vabas Euroopas rääkides teenisid. Kommentaari minut maksis 22 DEM-i.

Evi Evart tegi uskumatut tööd Eesti kirjanikega, saatis neile raamatuid ja pakkus neile tööd. Hiljem hakkasime selle tarvis Tartus kasutama Eesti Raadio sideliine, mis olid analoogtelefonide ajastul ikkagi hea kvaliteediga. Nii Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Ain Kaalep kui ka teised käisid seal oma kommentaare tegemas.

Siin Vaba Euroopa, Praha!

Villu Känd, RVE eesti toimetuse juhataja alates 1996

Minu koostöö RVE-ga algas 1990. aastal tänu klassivend Mait Raunale. Raun ja Mart Nutt käisid sama aasta kevadel Münchenis, kus Raadio Vaba Euroopa eesti toimetust, juhtis tollal Toomas Hendrik Ilves, kes tegi neile ettepaneku hakata Eestist regulaarselt lugusid saatma.

Ulatuslikum lugude saatmine käis läbi Sõltumatu Infokeskuse, mis sel ajal tegutses Ajalooinstituudi ruumes, kus Raun toimetas Muinsuskaitse Seltsi ajalehte. Mäletan väikest, paksult täissuitsetatud ja lärmakat ruumi, kuhu Münchenist iga päev kindlal kellaajal helistati ning siis kordamööda oma lood telefonitsi edasi anti.

Pärast Eesti taasiseseisvumist ei uskunud eriti keegi, et Raadio Vaba Euroopa kaua enam püsib. Kuid vastu kõiki kartusi ei kadunud RVE kuhugi. 1992. aasta mais avati Tallinnas Pärnu maanteel büroo ning varustati see tehnikaga. Peale administraatori siiski kedagi palgale ei võetud ning kogu korrespondentide seltskond tegutses vabakutselistena.

Kuni 1996. aastani töötas RVE toimetus lintmakkidega. Aeganõudev ja kohmakas produktsiooniprotsess põhjustas tihti apsakaid. StaaĻikamad kuulajad mäletavad kindlasti väljalõikamata kordusi. Meenub, kuidas üks eetris kõlanud kommentaar hakkas järsku venima, nagu võtaks keegi makil kiirust maha. Läks tükk aega, enne kui lugu jõuti katkestada. Kord võisid kuulajad olla tunnistajaks telefoniintervjuule, mille keskel käis toimetaja kingade klobinal stuudio ust sulgemas. On juhtunud ka lugude segiajamist jms.

Prahas asusin tööle 1. maist 1996. Oli teada, et raadio finantseerimine lõpetatakse aastaks 2000 ning sellega ka arvestasin. Kuid, nagu teada, ei juhtunud aastatuhande vahetusel midagi ning kõik jätkus vana viisi. Kalevi alla läks ka raadio erastamisplaan, mis USA Kongressi rahastamise lõppedes oleks pidanud käiku minema.

Alates 1990-ndate lõpust oleme teinud suuri jõupingutusi, et oma kuulajaskonda kasvatada, tehes oma programmid atraktiivsemaks nii sisult kui ka vormilt. Me muutsime saadete helikujunduse kaasaegsemaks, nõudsime lugude saatmist helifailidena elektroonilisel teel, et tagada FM lainealale vastavat kvaliteeti, mitmekesistasime teemavalikut ning hankisime paremaid eetriaegu. Eesti Raadio ning Raadio Kuku on mõlemad olnud aastaid meie tänuväärsed partnerid kui suure kuulatavusega jaamad “mõtlevale inimesele”.

RVE eelarve lubas meil arendada korrespondentide võrku üle kogu Euroopa. Üks prioriteetidest oli Brüssel. Kui mina Prahasse tulin, ei olnud RVE-l paradoksaalsel kombel oma korrespondenti Brüsselis. Ma saavutasin selle, et RVE uudiste- ja analüüsiosakond oli valmis eesti toimetusega jagama ühise korrespondendi ülalpidamiskulutusi Euroopa Liidu keskuses. Niisiis ei informeeri Ahto Lobjakas arengutest Euroopa Liidus ja

NATO-s mitte üksnes eestlasi, vaid nendest saab teada ka näiteks raadiokuulaja Ukrainas.

Kuid ajalehtede kaudu jõudsid eestlasteni teisedki olulised Euroopa uudised. Meie veebilehekülg oli algusest peale rajatud kontseptsioonile, et seda kasutaksid ka trükiväljaanded. Materjal oli tasuta, ainsaks tingimuseks viide RVE-le.

Viimastel päevadel on meie elektronpostkasti laekunud märkimisväärsel hulgal tunnustusavaldusi ning kahetsust Kesk-Euroopa toimetuste sulgemise üle. Minulgi on kahju.

Edasised plaanid? Võib-olla rajaks vabanevatele ressurssidele tuginedes uue raadiojaama nimega Radio New Europe?

Mart Linnart, RVE kaastöötaja alates 1990, põhikohaga töötaja alates 2001

Ma loodan, et kuulajate jaoks on RVE viimastel aastatel tähendanud üht alternatiivset infokanalit ja võimalust saada head ülevaadet maailmast väljaspool Eestit, mille kajastamiseks Eesti pressil pole ehk olnud piisavalt võimalusi.

Nõukogude ajal kujutas RVE endast piltlikult öeldes “informatsiooni hapnikuaparaati”, kus oluline oli viia nagu salakaubana läbi segajate alternatiivset informatsiooni sellele, mida pakuti nõukogude massiteabes.

Hilisemate aastate RVE ei saanud pakkuda mingit informatsiooni, millele ligipääs oleks Eesti inimestele keelatud või kättesaamatu. Meie ainus võimalus ennast õigustada oli pakkuda infot võimalikult kvaliteetselt, huvitavalt ja tarbijasõbralikult, konkureerides seega Eesti meediakanalitega ja otsida katmata ni‰‰e.

Üsna värvikas oli see, kuidas me 1990-ndate alguses Tallinnast Münchenisse lugusid saatsime. Oma teksti lugesime lihtsalt telefoni, kuid omaette tehniline protseduur oli lindistatud intervjuude edastamine. Selleks tuli telefonitoru mikrofoni kate maha kruvida ning ühendada maki ümberlindistamise juhe telefoni mikrofoni klemmidega. Meenutab pisut peedist pesumasinale trumli tegemist, aga töötas.

Minu uus elu- ja töökoht saab olema ilmselt Eestis, kuhu minu perekond pöördus tagasi juba suvel. Küllap püüan leida rakendust Eesti ajakirjanduses, kuid konkreetselt ei ole selle peale veel mõelnud.

Villu Arak, RVE-s alates 1998. a kevadest

2000. aasta märtsis sai valmis veebileht Vabaeuroopa.org., mille eesmärk oli laiendada RVE tegevust ka väljapoole raadioeetrit, teha raadiojaamast mitmekülgne meediajaam. RVE veebilehest on nüüdseks saanud omalaadne – ja tasuta – infovoolik nii mõnelegi Eesti ajakirjandusväljaandele.

RVE on olnud omalaadne kark tillukese ühiskonna tillukesele meediale, mis ei jaksa rahvusvahelise elu sündmusi erinevatel põhjustel adekvaatselt raamistada. Nagu kirjutas üks RVE kuulaja: “Eesti pressi osa maailmapildi lihtsustamise osas on märkimisväärselt suur.” RVE tähendabki minu jaoks organisatsiooni, mis meenutab, et maailm on rahvusvaheline. Teisisõnu, riigid ja rahvad ei ela vaakumis, vaid sõltuvad üksteisest.

Meenub paari aasta tagune juhtum, kus üks staaĻikas korrespondent ei jõudnud ettevalmistatud helilõiku saate alguseks Prahasse saata. Sestap tuli tal materjal telefonitsi otsesaates ette lugeda. Saade sujus kenasti. Järg jõudis kõnealuse looni. Kõll, sissejuhatus ja sõna reporterile, kes alustas: “Tehnilistel põhjustel oleme otse-eetris.”