KAAREL TARAND: Respublikanism on kõikvõimas, sest ta on õige
Möödunud aastal algasid uut tüüpi hädad. Kurjusel kadus inimese nägu, sest rolli võttis isikult üle kollektiiv, keda tunneme äraostmatute nime all. Kusjuures oma osasse nii sisse elades, et väljamõeldised lavalt tegelikku ellu hakkasid tungima.
Ülemkihi politiseerimine
Erakonnaseaduse muudatuste menetlemine riigikogus näitab, et üks Res Publica pikaajalisi eesmärke on avaliku sektori parteistamine nii vertikaalis kui ka horisontaalis. Vähe sellest, et poliitilisele kõrgjuhtimisele loodi tugevduseks abiministri tasand. Järgmise sammuna nähakse ette parteilised maavanemad. Alati võib õigustuseks öelda, et nad on ju kogu aeg parteilised olnud, aga see on väheveenev. Veel vähem usutav on jutt, et kui pole parteilist kontrolli, ei allu maavanemad piisavalt valitsuse tahtele. Valitsus, kes julgeb deklareerida, et teatud ametnike üle end kehtestada ei suuda, võiks kohe tagasi astuda (kõrvalepõikena, asjaolu, et praeguse seisuga kohtunike, prokuröride jt parteistamine aastasse 2008 lükkus, ei muuda midagi, plaan ongi pikaajaline).
Maavanemate nimetamise asemel kuuleme ainult nihkuvatest tähtaegadest küsimuse lõplikul lahendamisel. Ei ole ühtki veenvat põhjust maavanemate ametissenimetamisega venitada, välja arvatud asjaolu, et koalitsioonierakonnad ei jõua maavalitsustega läänistamise jaotuses üksmeelele.
Kui aga juba maavanemad, siis loogiline jätk on, et parteilise jaotuse alla peavad minema ka ministeeriumide kantslerikohad. Kevadel, kui kantslerite seadusega ette nähtud “prooviaasta” läbi saab, läheb tõsisemaks vahetamiseks, proovitööks juba enne seda saab valitsusele oma lahkumisest teatanud haridus- ja kaitseministeeriumide kantslerite vahetamine.
Suhteliselt vähese käraga möödunud Mihkel Pärnoja juhtum osutab, mida äraostmatus järgmise sihtmärgina näeb. Pärnoja pidi saama haridus- ja teadusministeeriumi osakonnajuhatajaks. Faktiliselt saigi, kuid ainult pooleks päevaks, sest kohe rakendus telefoniõigus. Ainus, kes saab ministrit käsutada, on tema otsene ülemus, seega peaminister. Ainus, kes võis minister Toivo Maimetsa tahet väärata, oli Juhan Parts. Kui minister allus kellegi muu tahtele (näiteks erakonna “tagatoa” vms), täitis ta ebaseaduslikku korraldust. Igal juhul tegi ta valesti, sest avas tee ministeeriumide juba vanemametnike tasandi politiseerimiseks.
Kõrgem parteikool
Kui ühelt poolt luuakse eeldusi ametikohtade näol, peab teisel pool vastukaaluks olema ka varumeeste pink parteiliste inimeste kujul, keda edutada. Jutt sellest, et keegi on kellegi poliitiline puudel, on eksitav. Tõelist puudlifarmi või kloonivabrikut alles rajatakse. Selleks on vaikselt reanimeeritud juba kuus aastat vana plaan minna avalikus teenistuses avatud süsteemilt üle suletud süsteemile ehk ainult üks kombinaat hakkab tootma riigiametnikke.
Koolgi on välja valitud, Sisekaitseakadeemia. Kui noor justiitsametnik Heiki Loot kunagi selle rektoriks sai, kirjutas ta kohe kava kõrgema kutsekooli reorganiseerimiseks avalik-õiguslikuks riigiakadeemiaks, millel oleks ametnike koolituse monopol. Plaan oli prügikastis, kuni rektor Juhan Partsi juurde riigisekretäriks edutati. Veel viimaseid hetki rektoriametis, jõudis ta, nagu tõeline Muhv, kirjutada kirja riigisekretärile, kellena ta oma kirja ise vastu võttis (kirja sisuks oli ettepanek hakata avaliku halduse koolitusasutusi Sisekaitseakadeemia alla koondama). Uues ametis jäi Loot kohe oma kirjaga nõusse – hiljem muundus see valitsuse otsuseks neelata esimese asjana seni laitmatult toiminud Avaliku Teenistuse Arenduskeskus. Sama tehnikaga tehti ära ka Paikuse politseikoolile.
Sisekaitseakadeemia on aastaid Res Publica pesapuu olnud. Sealse infra baasil klopiti parteid valimiskõlblikuks, seal käisid partei juhid lektoritena oma ilmavaadet propageerimas. See on koht, mida nüüd ettevaatlikult Res Publica näo järgi ametnike valmislõikamise paigaks muudetakse. Kui plaan peaks läbi minema, on käes olukord, kus ülespoole genereeritud nõudlus poliitiliste ametnikukohtade näol saab katet parteilisele juhtimisele allutatud koolis küpsenud tüdrukutest-poistest. Niisama lihtne ongi. Ilus ja täiuslik plaan oma võimu põlistamiseks. Ainult et see plaan ei sisalda vastust küsimusele, miks see kõik ühiskonnale hea peaks olema.
