Kentmann Kentmanni uulitsast
Ristirahva Pühapäeva Lehe 1889. aasta 29. numbri andmeil rajati saksa õppekeelega õppe-asutus 1821. aastal Eestimaa koolide direktori parun Chr. A. v. Stackelbergi algatusel.
Algul tegutses poeglastekool endises Tsistertslaste kloostris asunud Tallinna esimese trükikoja omaniku korteris. 1831. aastal viidi see Bonstädti majja Karja tänavas ning 1832. aastal Steffeni majja Roosikrantsi tänavas.
Bornhöhest Kreuksini
1840. aastal ostis raehärra Christian Luther “Karja väravate taha ilusa aiamaakrundi vaeslaste kooli jaoks”. 1841. aastal pandi uuele õppeasutusele nurgakivi praeguse Kentmanni ja Sakala tänava nurgal. Ehitustöö lõppes 1842. aastal ning kool õnnistati sisse 4. jaanuaril 1844. aastal.
Vaeslastekool tegutses kuni 1889. aastani. 1840. aastate algul rajatud klassitsistliku fassaadilahendusega õppehoone püsis kuni 2000. aasta suveni, mil ajalooline puitmaja lammutati.
Tugeva jälje kooli tegevusse jättis haridustegelane Wilhelm Gottfried Kentmann, kes töötas seal 1830–1874. Tema nimest tulenes vaeslastekooli rahvapärane nimetus – Kentmanni kool. Ka tänav, kus paiknes Kentmanni kool, kandis juba 19. sajandi lõpust oma praegust nime, Kentmanni.
Kentmanni 44-aastase tööstaai ajal õppis vaeslaste koolis 2078 last, nende seas aastatel 1872–1874 tulevane kirjanik Eduard Bornhöhe ja 1875–1877 Eduard Vilde.
Hiljem, kui kool kandis teist nime, õppis seal 1901–1903 kommunistliku liikumise tegelane Jaan Kreuks. Tema järgi kandis Kentmanni tänav nõukogude ajal Kreuksi nime.
Õpilaste arv Kentmannis ulatus sajani. Tihtipeale on seda kooli segi aetud õpetaja F. Kentmanni II järgu erakooliga poeglastele, mis enne Esimest maailmasõda ja selle ajal tegutses Tatari 17.
Õpik muutis suhtumist
Kentmanni tegevuse puhul väärib meenutamist, et tema koostatud ning 1875. aastal välja antud “Koolilaste Geograahvia raamat” avaldas suurt mõju maateaduse levikule Eesti külakoolides.
Pedagoogikateadlase Lembit Andreseni “Eesti rahvakoolid 19. sajandil” andmeil oli õpik koostatud nii, et koolmeister võis iga tunni jaoks sobiva osa leida ning teemat lastepäraselt seletada. Õpiku autor eeldas koolides gloobuse ja seinakaartide olemasolu.
Õpiku suurema kirjaga osad olid ette nähtud teise ning peenema kirjaga leheküljed kolmanda klassi õpilastele. Õpiku sissejuhatus tutvustas ilmakaari, tähtsamaid tähti, maakera ehitust, maailmajagusid jm.
