Eelmise aasta suvel oli Soomes Tamperes esimene rahvusvaheline kuivkäimlate konverents, kus osales Eestimaa Looduse Fondi keskkonnajuht Anu Kõnnusaar. Konverentsil osales ta Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetusel.

Veebruari keskpaigas peaks toimuma Eestis rahvusvaheline kuivkäimlate seminar, mille vastu on huvi tundnud nii udmurdid kui ka Soome põlisrahvaste esindjad. Seminari ühe korraldaja, Eesti Ökoturismi Ühenduse juhastuse liikme Peep Tobrelutsu sõnul on seminaril kavas ka Madis Jürgeni kemmergutest kõneleva raamatu “Hää koht” kordustrüki esitlemine.

Ehkki kuivkäimla on Eestis praegugi igapäevane reaalsus, õnnestuks meie mitte veel väga linnastunud keskkonnas looduslähedasi jäätmekäitlusvõtteid kasutada. Kuivkäimlate konverentsil räägiti Kõnnusaare sõnul palju kahesüsteemsetest kuivkäimlatest ehk siis sellest, kuidas “vedelat” ja “paksu” eraldi koguda. Ning teha seda minimaalse vee- ja elektrikuluga. Õigesti paigaldatud ventilatsiooni puhul on lõhn olematu, eriti kui pärast tualetis käimist vee asemel turvast või saepuru kasutada. Ka jäätmehoidla kinnikatmine minimiseerib lõhnad.

“Ehkki vesiklosetist on räägitud kui sanitaarsest, pole mõtet suurt hulka vett ühe nupuliigutusega solgiks muuta,” sõnab Kõnnusaar. “Enamik jäätmeid on torustikus ja inimeste silma alt ära, seega neile tundub, et probleem on nende jaoks lahendatud. Aga seadus ei luba tiheasustusaladel kuivkäimlatest mõeldagi. Paljudes Eestimaa paikades, kuhu kanalisatsioon pole veel jõudnud, tasuks pigem mõelda selle üle, kuidas moodsaid kuiv-

käimlaid rajada.”

Selle asemel, et väärtuslikku väetist uuesti ringlusse suunata, kulutame energiat keemiliste väetiste tootmiseks ja sööme need endale sisse, arvate, et nii peabki olema.”

Kui inimjäätmete kasutamine koduaia porgandipeenras tundub kohatu, siis võiks neid kasutada lahjendatuna õunapuude, põõsaste, lillede ja muru kasvatamiseks. “Tingimata ei pea lahjendatud uriiniga väetama just söögijuurikaid või maasikaid,” lausub ELF-i keskkonnajuht.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid