Horre Zeiger tähistab poolt sajandit laval
Horre Zeiger, mis said teile 50 aastat tagasi bändi asutamise algtõugeteks?
Ilmselt peaksin siinkohal rõhutama kahte kõige olulisemat mõjutajat – Emil Laansoo bigbänd ja film “Päikesepaistelise oru serenaad”.
Olin tõsisemat bänditegemist alustades 22-aastane poiss, siis juba tallinlane, aga Paidest pärit. Õppisin pedas eesti keelt, aga isa oli mul Tombi kultuuripalee juht ja seal Laansoo bändi kuulsingi. Laansool olid väga head pillimehed, tõelised oma ala kibedad käpad, imetlusväärne punt – nad olid mulle kindlasti eeskujuks.
Mis puudutab filmi, siis ma usun, et kõik tollased kergemuusikategelased on kinosaalis “Päikesepaistelise oru serenaadi” lugusid maha kirjutanud. Selles filmis mängis toona ülipopulaarne Glenn Milleri orkester ja nad tegid seda vapustavalt hästi. Vähemasti minule jättis see film väga sügava mulje. Usun, et paljudel tollastel muusikutel kraapis see hinge peal.
Muusikas olete iseõppija?
Olen, jah, omal käel õppinud kobakäpp. Vanemad ei pidanud õigeks koormata last instrumendi harjutamisega. See, kui pilli omal käel mängima õpib, garanteerib aga mõned igavesed vitsad. Mina näiteks olen eluaeg mänginud klaverit valede sõrmedega.
Kuidas teist just bändi juht sai?
1964. aastal hakkas tollane Nõmme kultuurimaja direktor ajama asju, et majal oleks oma bänd. Panin kokku kaheksast pillimehest ja laulja Aino Lõhmusest koosneva “combo”. Loomulikult tuli hakata ise lugusid orkestreerima, ja eks oli selge, et bändi juht peaks olema keegi, kes mängib mõnda harmooniapilli. Meil tekkis tore, fanaatiline seltskond, millest küll praeguses bigbändis ühtegi meest alles pole, elus on tollaseid pillimehi veel küll. Kui orkester Nõmme jaoks siiski liiga suureks osutus, kolisime ümber vineerivabriku orkestriks.
Päris bigbänd sai meist 1960-ndatel, mis olid kindlasti ka meie hiilgeajad. Esinemisi oli siis eriti palju.
Kõige keerulisem oli vist repertuaari hankimine?
Jah, olen isegi nalja teinud, et kui ma muidu ei valeta ega varasta, siis bigbändinootide saamise nimel olen seda piltlikult öeldes valmis tegema küll. Trükitud noodid ei olnud ju meie jaoks praktiliselt kättesaadavad.
Lõpptulemus oli see, et pea kogu orkester õppis orkestreerima – ja mõned kusjuures üldse mitte kehvasti.
Nootide hankimine on alati olnud kõige valusam teema, aga praeguseks on meil erinevaid lugusid kaante vahel juba 1500.
N-ö kolm vaala, kellel teie repertuaar on alati põhinenud, on Glenn Miller, Duke Ellington ja Raimond Valgre?
Glenn Milleri vastu jäid tunded põlema juba varasest noorusest, rahvas armastas teda siis ja armastab praegu. Valgre on minu arvates mees, kellele eesti rahvas on igavesti võlgu, teda ei hinnatud tema eluajal vääriliselt, teda ei saadetud vääriliselt ära...
Kui öeldakse, et Milleri kõla on väga raske kopeerida, siis Ellingtoni kopeerimine on vahel lausa võimatu.
Ellington oli heliloojana väga julge ja tema mängimine on äärmiselt ahvatlev. Kui minu bänd kõlab vahel nelja takti ulatuses nagu päris Ellington, siis see on tohutu võit. Tema jäljendajaid on tuhandeid.
Milline on bigbändi roll tänapäeval?
Mulle tundub, et tänapäeva muusika on nende elementide mõttes, mis klassikalise arusaama kohaselt muusika ilusaks teevad, väga vaeseks jäänud. Praegu on vähe viisiga lugusid, mina aga usun kindlasti, et meloodia on laulu hing. See on ka põhjus, miks bigbändimuusika on jõudnud tantsusaalist kontsertpoodiumile.
Kuidas teie bänd end tänasel kultuurimaastikul tunneb?
Ei saa öelda, et liiga hästi, sest mul puudub omadus sponsoreid pidi jõlkuda, pealegi ega praegused noored tippjuhid bigbändimuusikast suurt ei pea. On keeruline olla isetegevuslane, kui pead oma muusika tegemisele lausa peale maksma.
Pean ennast aga rikkaks siis, kui mul õnnestub oma svingipisikut süstida andekatele noortele muusikutele. Ja ka 50. sünnipäeva ürituste raames ei tähista ma mitte seda, et küll ma olen andekas muusik, vaid seda, kuidas mul on õnnestunud ühte ama-töörorkestrit pool sajandit koos hoida. Seda annab järele teha!
