Kristiine kannab kuninganna nime
Kuna kohe pärast piiritüli lahendamist jagati linnarae korraldusel üle 4000 ha suurune maa-ala Pärnu mnt – Tondi liivikute – Mustamäe tee – Endla ja Koskla tänava vahel linna mõjukamatele isikutele, hakati kogu seda territooriumi varsti pärast piiritüli lahendamist nimetama Christinenthaliks ehk Kristiine oruks. Hiljem oli selle piirkonna levinumaks nimeks Kristiine heinamaad.
Praegused tänavad olid kunagi kraavid
Linnarae korraldusel tükeldati kogu see ala 46 partselliks. Rae korraldusel kaevati see kraavidega läbi ning jagati maatükid rae liikmete ja gildide vanematele loosi teel, kusjuures igale gildivanemale kingiti teenete eest üks krunt. Teised ostjad pidid tasuma krundilt 100 riigitaalrit, puhastama saadud maatüki kividest ja maha raiuma võsa. Vähesed teavad, et need 17. sajandi keskpaigast pärinevad kraavid on paljudes kohtades püsinud tänapäevani ning määranud Endla tänavast Mustamäe poole jääva Lilleküla tänavavõrgustiku. Kristiine heinamaa peatänavateks olid Nõmme tee ja Linnu tee kohal asunud teed. Peateed olid ka Paldiski maantee ja Mustamäe tee, mis suundusid Kadaka külla ja muidugi ka Pärnu maantee. Suurte maatükkide väljajagamine jätkus selles piirkonnas ka hiljem. 1656. aastal tükeldati veel praegune Paldiski maantee, Mustamäe tee ja Haabersti mõisa piiri vaheline maa ja loovutati sealsed krundid samuti loosi teel raeliikmetele. Peale selle kingiti teenete eest üksikuid maatükke eraisikutele. Näiteks 2. mail 1656. aastal kingiti Hermann von Luhrile Mustamäe tee ääres maatükk, mille ta samal päeval Jacob Höppenerile edasi müüs.
Kristiine heinamaad kasutati esialgu peamiselt heinamaana. Ainult peateede äärde rajati roht-aedu ja püstitati elamuid. Algul olid need maaomanikele suviseks elamiseks. Hiljem juur- ja puuviljaaedade osakaal suurenes ning suurenes ka hoonete tihedus.
Suvemõisad muutuvad vabrikuteks
1688. aastal Samuel Waxelbergi koostatud Tallinna linna-plaanilt selgub, et Kristiine heinamaa piirkonnas oli vähemalt 15 majapidamist. Arvestades nende omanike jõukust ja positsiooni, võib arvata, et tegemist oli suvemõisatega. Olulised muutused Lilleküla miljöös toimusid Põhjasõja ajal ning eriti 1710. aastal, kui Vene väed Tallinna piirasid. Eestimaa tolleaegse asekuberneri Diedrich Friedrich Patkulli nõudel tuli lammutada ka Kristiine heinamaal asetsevad majad. Kui aga linnaraad ja gildid selle teostamisega viivitasid, saatis Patkull 23. augustil 1710. aastal sõdurid ülesandega süüdata kõik Kristiinenthalis asetsevad hooned. Mahapõletamine toimus kiirustades ning omanikel ei lastud isegi majades asunud vara välja tuua.
Pärast Põhjasõda taastati mõne aja möödudes piirkonna suvemõisad. Mõistagi läksid suvemõisad eelkõige mõjukamate võimukandjate valdusse. Näiteks praegune Linnu tee ja Musta-mäe tee nurgal asunud suvemõis läks varsti pärast Tallinna vallutamist Vene vägede poolt Eestimaa viitsekuberneri ja hilisema kuberneri Friedrich von Löweni valdusse.
Tema nimest tuleneski Löwenruh’ suvemõisa nimi. 18. sajandi lõpul läks suvemõis kindral Friedrich von Roseni valdusse. Tema nimest tulenes suvemõisa eestikeelne nimevariant rahvasuus – Roosna mõis. Uus omanik lasi ehitada hooned, planeeris kauni pargi koos kanalite, saarekeste ja rohkete sildadega. Niisugused kaunid suvemõisad leidsid jäljendajaid ka nende poolt, kelle majanduslik olukord ei lubanud nii suurejoonelisi ettevõtmisi teha. Üle jõu elamine viis nii mõnegi pere pankrotti ning paratamatult tuli suvemõisaid kasutada sissetulekuallikana. Löwenruh’ suvemõisa kasutati juba 19. sajandi algul suvituskohana. Kesklinna ja Löwenruh’ suvemõisa vahel liikusid kindla intervalli järel voorimehed. Kui linnas tekkis suvituskohti rohkem, siis pidid suvemõisad järk-järgult suurendama majanduslikku osatähtsust. Näiteks Blankentali suvemõisas (Paldiski mnt ja Mustamäe tee nurgal) ehitati härrastemaja kõrvale konservivabrik, kus konserveeriti “Tallinna kilu”, sprotte õlis ja tomatikastmes ning aedvilju. 1804. aastal rajati Löwenruh’ suvemõisa pargi kõrvale Friedrich Nolte äädika- ja salpeeterhappevabrik. Teisel pool Mustamäe teed asunud Charlottentali suvemõisa kolis 1801. aastal Kadriorust Christian Frese sitsivärvimis-manufaktuur jne.
Tooni andsid aiandid ja kasarmud
1904. aastal ostis Wittenhofi maad ära Albert Koba, kes oli omandanud ümbrusest muidki valdusi. Pärast nende maade tükeldamist kruntideks müüs A. Koba krundid üksikisikutele. Kruntide suuruseks oli 200 ruutsülda s.o umbes 920 m2. Koos kruntide rajamisega tekkisid siia piirkonda ka Keemia, Mehaanika, Metalli ja Mineraali tänav.
Selle väikse ala krundistamisega sai alguse kogu Kristiine heinamaa hoonestamine. See sündmus on niivõrd oluline, et nii mõnedki peavad 1904. aastat Lilleküla kujunemise alguseks.
Partsellide tükeldamine mõjutas muu hulgas ka uute aiandite tekkimist Lillekülla. Läbi aegade on siin olnud tavatult palju aiandeid. 1913. aastal oli praeguse Lilleküla alal seitse aiandit: Mehaanika 12 asus A. Maiste aiand, Mehaanika 17 J. Väljaotsa, Mehaanika 20 J. J. Andjärve, Keemia 25 Ed. Lilienthali aiand jne. Arvuliselt asusid siin pooled Tallinna aiandid. 1930. aastatel oli Lilleküla kandis veel mitmeid aiandeid, neist omapäraseim oli Keemia 41 asunud Otto Krameri aiand. O. Kramer järgis põhimõtet, et edukaks puuviljakasvatuseks tuleb aretada neid sorte, mis vastavad kohaliku mullastiku ja ilmastikutingimustele. Tema aretatud on Krameri tuviõun’ ning pirnid Krameri võipirn’ ja Tallinna pikk’. Ta osales sõstrasortide Krameri punane’ ja Krameri valge’ aretamises.
1910. aastate algupoolel hakati ehitama Tondi sõjaväelinnakule kasarmuid. Telliskivid kasarmute jaoks valmistati täna-päeva Hipodroomi kõrval asunud Baltika tellisetehases. See tehas oli ühendatud kitsarööpmelise raudteega, mis suundus Koplist läbi Lilleküla Tondile.
Kasarmud ehitati jalaväeosa majutuspaigana. Selle linnaku juurde kuulusid ka rohked laohooned, millest osa paiknes Mustamäel Kiirabihaigla ümbruses. Vabadussõja päevil 1919. aasta aprillis avati Tehnika tänavas endises Raudteekoolis Sõjakool. 1920. aasta mais kolis sõjakool üle Tondi kasarmutesse. Sõjakool tegutses nendes kasarmutes kuni 1940. aastani.
