Soome näitleja vodkaturistina eesti laval
Milline kogemus on teie jaoks olnud “Taksojuhtides” mängimine?
Igati positiivne, kuigi prooviperiood oli tüki kakskeelsuse tõttu päris keeruline. Esialgne materjal oli suures osas eestikeelne, ka soomlase tekst, mistõttu mul oli alguses raske sellest aru saada. Proovides tõlgiti mulle eestikeelseid repliike ja ma harjusin lihtsalt nende kõlaga – partneri kuulamine ja tunnetamine ongi ju tegelikult teatris tähtsaim.
##Kuidas pakkumine Endla etenduses kaasa teha üldse teie kõrvu jõudis?
Tutvusin kümme aastat tagasi Hispaanias filmivõtetel Madis Kalmetiga, tema kutsus ja algselt oli idee tuua see tükk lavale suvel. Kuna aga Von Krahli teatril oli lavaletoomise esmaõigus, lükkusid meie plaanid pisut edasi ning lavastaja vahetus. Minu esimene reaktsioon oli küll, et mida ma seal eesti teatris peale hakkan, aga harjudes tundus see mõte intrigeeriv.
Mille poolest on töö eesti ja soome teatris erinev?
Eks teater on teater igal pool, aga üks erinevus on küll, mida ma olen märganud – Soomes tehakse rohkem füüsilist teatrit. Eestlaste teater on mõttepõhine, tekstipõhine, rääkimisekeskne versus siis soomlaste rohkem füüsisekeskne teater.
Mida arvate oma tegelasest, taksojuht Pepest?
Minu arvates on Pepe pisut vananenud, ajast ja arust stereotüüp. Mitte et ma eitaks, et selliseid soomlasi olemas on, aga minu arvates on olukord siiski paremuse poole läinud. Kui laeva peal ringi vaadata, siis enam ei anna tooni nii hull seltskond kui aastaid tagasi.
Pepe on üksik inimene, lahutatud mees. Otsib sõpra, otsib naist, abikaasat. Lõpuks hüüab oma muret kõva häälega tänaval. Usun, et tüki teemad on tegelikult ajatud. Mulle väga meeldib idee teha kahte rahvast ühendavat või kõrvutavat teatrit, aga suurim probleem selle juures on heade tekstide leidmine. Teatrile kirjutamine on kirjanduse raskeim osa.
Kuidas publik tükki on vastu võtnud?
Publiku reaktsioonid on veidi erinevad, sõltuvalt sellest, kas saalis on parasjagu rohkem soomlasi või eestlasi. Kui mängisime Pärnus ja publiku hulgas oli palju soomlasi, siis loomulikult tuli palju kiireid naerupahvakuid soomekeelsete naljade peale. Tallinnas oli soomlasi saalis vähem ja kohe reageeriti teistsugustele asjadele.
Minu arvates on oluline rõhutada, et tüki tegijad ei eeldagi, et kogu publik mõlemast keelest lõpuni aru saaks. Ma olen mänginud soome keeles ka näiteks Kuubas, Saksamaal või Itaalias ja minu hinnang on, et kui on hea lavastus, siis peaks näitlejate käitumine ja omavahelised suhted olema piisavalt kõnekad ka tekstist lõpuni aru saamata.
Mida eesti teatris mängimine teile on andnud?
Palju uusi eestlastest sõpru. Kindlasti olen teatrile võlgu ka selle, et kui varem olin ma käinud ainult Tallinnas, siis nüüd on minu arusaamine Eestist tunduvalt laiem. Olen siin ringi sõitnud ja eesti külas elanud. Olen õppinud armastama eesti muusikat, võib-olla on huvitav märkida, et olen juba oma kahes Soome-lavastuses viimastel kuudel kasutanud eesti muusikat – Eriti Kurva Muusika Ansambli oma.
Millised tööd teil Soomes hetkel pooleli on?
Tõin just Turu linnateatris lavale tüki “Janoisten kuningas”, järgmisena tuleb 2001. aasta parimaks inglise lavatükiks nimetatud “Blue Orange”. Tegelen küll lavastamisega, aga esimeses järjekorras olen alati näitleja. Olen teinud ka palju rolle teles ning filmis, aga televisioonitööga tuleb olla väga ettevaatlik. Teles tehakse ka palju halbu tükke ja saateid, samas on telel täiesti ebaproportsionaalselt suur mõju. Teed teles mõne komöödiarolli ja sul on kohe komöödianäitleja pitser küljes. Tele võib kujundada täiesti vale mulje. Mulle küll meeldib komöödiaid teha, aga minu ampluaa kindlasti ei piirdu sellega.
“Taksojuhid/Taksikuskit” järgmised etendused on 5. ja 27. veebruaril Pärnus ja 26. veebruaril Haapsalus.
