Soomlase nutt ja hala

Selle raamatu pealkiri võiks olla “Pehme mehe nutt ja hala” . Keskealine soomerootsi kirjanik on pannud paberile abielukomöödia, mida on nimetatud soome mehe kättemaksuks ja võrreldud misogüüniks sõimatud Strindbergi teostega. Ainult, nagu Anu Saluäär järelsõnas märgib – meie ajal on mehe kaitsekõne hädisem.

## Just kaitsekõnega ongi algusest lõpuni tegemist, kusjuures juba avalausetest peale tekib tunne, et punkt (või pigem kolm punkti) tuleb alles raamatu lõpus.

Ja rasvane punkt ei jää tulemata, sest lõpuks selgubki, et oma mure väljarääkimiseks on mees pidanud siduma naise kinni ja tema suugi teipima. Miks ei tee ta nii nagu itaallased: ei istu kohvikus ega oota, kuni tema mure üle läheb? Aga sellepärast, et tema tahab rääkida, kuid naine tõrjub teda. Ta nõuab, et naine teda armastaks, teda vajaks. Ta küsib, kas tundlik olla on viga. Ta on pahane, kui naine pole koduukse eest lund ära rookinud. Armastuse ja iha mõisted on lootusetult sassis nagu ka soorollid.

Jõulisi naisi on olnud kogu inimkonna ajaloo vältel rohkem kui küll, ainult 20. sajand tegi sellest moeka probleemi. Ja kui lugeda kõigepealt autori järelsõna, siis tekitab asesõna ‘tema’ raamatus tänu sugude puudumisele eesti keeles veelgi segaseid lisapingeid. Veidi meenutab soome mehe mure Hanif Kureishi “Läheduse” minategelase vaevusi, mis õnneks jäid sisemonoloogi tasandile. Soomemehe virinat muidu ei kuulaks (loeks?), kui just kinni ei seota.