Maa kõikus jalge all

Kui uurida vanu linnaplaane, siis selles liigniiskes piirkonnas oli algselt tihe mets ning metsaalune täis rändrahne. Veel 1920. aastatel nimetati seda kanti Pardilohuks.

1920. aasta märtsis kirjutati ajalehes Vaba Maa: “Koplis leidub umbes 12 tessatiini (tessatiin ehk tiin = 10 925 m2) metsa, kus puud ei taha enam hästi kasvada. Nüüd tekkinud linnavalitsusel kavatsus seda metsa maha raiuda, ainult üksikuid tarbepuid alles jättes. Metsa kohale asutatakse aialinn, s.o metsaalune planeeritakse väikesteks osadeks ja renditakse pikaajaliselt välja. Rentnikud on kohustatud maju kindla plaani järgi ehitama. Mõeldakse ka siin esimesi saviehitisi proovida.”

Tegudeni kulus siiski veel paar aastat. Aiandusühingu Kodu (ametlikult Aiaasunduste Ühing Kodu) põhikiri registreeriti 1922. aastal. Järgmisel aastal sõlmiti teedeministeeriumi ja Kodu vahel 50 aasta peale rendileping, millekohaselt renditi maa ühingule kuivendamiseks ja majade ehitamiseks. Kulus paar aastat, enne kui maatükk planeeriti 24 krundiks ning sinna võimaldati elumaja ehitada. Hiljem suurenes kruntide arv 33-ni.

Aiandusühingu protokolliraamatud tõendavad, et algul oli tööd erakordselt palju. Kõigepealt tuli ära juhtida liigvesi, sest maapind lausa kõikus jalge all. Järgnevalt pidi iga maalapi peremees oma maa torustama, juurima suuri puid ja kivimürakaid koristama. Suuremaid rändrahne lõhuti lõhkeainega. Alles pärast seda sai mõelda hoonete püstitamisele.

Kavandas Edgar Kuusik

Suurem osa ehitusprojekte valmis aastatel 1923–1925 ja neist enamiku autor on Edgar Kuusik. Lisaks temale projekteerisid veel V. Reinhard, H. Bresinsky, H. Johanson, E. Habermann jt. Elanikud, kes sinna elumaju, abihooneid ja aedu rajasid, elasid algul enamasti mujal ning said oma krundil askeldada alles pärast väsitavat tööpäeva. Paljud rajasid algul ajutise elumaja ning seejärel, kui tööd juba pisut vähemaks jäi, asendasid selle püsiva majaga.

Üksikisikute pingutustest oleks jäänud väheseks, et sõjajärgsetel aastatel eeskujulikku aiaasundust rajada. Väga palju, kas või soodsa ehituslaenu taotlemisel, sõltus ühingu juhatuse aktiivsusest. Väljaminekute järgi selgub, et lõviosa kuludest läks kuivenduskraavide rajamiseks ning suurte maakivide lõhkumiseks. Väga mahukaks tööks kujunes keerulisele pinnasele tee ehitamine. Kokkuhoiu mõttes tegid enamjao tööst Kodu aiandusühingu liikmed ise. Suure hulga liiva ja kruusa ostmiseks, samuti elektrivoolu sissetoomiseks vajaliku raha saamiseks rentis aiandusühing mereäärseid maid loomapidajatele ning kavatses rajada nn pargialale restorani. Kõik need ühistööd ja -mured liitsid inimesi.

1930. aastateks olid põhilised ehitustööd Neeme tänava kandis lõppenud. 1934. aasta seisuga oli asunduses 27 elumaja, neist 24 puidust, kaks savist ning üks segaehitis. Kuna Neeme tänavas elasid mitmed merega seotud inimesed, siis ei ole juhus, et paljud eksperimenteerisid meie oludes haruldaste puuviljade kasvatamisega. Näiteks viinamarju kasvatasid kolm peret. Johannes Valvuri aias kasvasid melonid ja arbuusid. Kasvatati haruldasi puu- ja põõsaliike.