Rohekasvalgeks värvitud kaarjast väravast viis maja juurde hekkidega palistatud tee. Maja ümbruses paiknesid pingid, punutud tugitoolid ja laud.

Sisenejat tervitasid jahitrofeed

Välisuksest pääses tuulekotta ning sealt edasi eestuppa, kus oli seintele riputatud mitmesuguseid jahitrofeesid. Eriti meeldejääv oli suur kollaste klaasist silmadega ilvesetopis seinal, justkui valmis iga hetk külalisi tervitama.

Eestoas oli suur isarebase nahk, mille spetsiifiline lõhn levis ka teistesse tubadesse. Peale paljude jahitrofeede ilmestas seda tuba suur peegel.

Eestoa paremal pool asunud uks viis Kühnerti isa kabinetti. Seal leidus palju raamaturiiuleid ja erilisi kaardiriiuleid. Seintel oli mitmesuguseid jahipüsse, padrunitasku, hirvenahk, maalid ja haruldased fotod, sealhulgas 1869. aastast pärinev foto tekstiga: “Hubertia sei’s Panier”.

Eestoast vasakule jäi suur saal, kuhu pääses läbi kahe poolega klaasukse. Ruumi nimetati suureks elutoaks ja balti saaliks. Saal oli möbleeritud 1880. aastatel moes olnud neobarokkstiilis mööbliga.

Ruum oli külm ning ainult õhtul, kui kogu pere kogunes sellesse tuppa, tundus õhk soojemana. Enamasti istuti suure põrandalambi valguses ümber diivanilaua. Kui klaveril mängiti, süüdati sellel asunud küünal. Saali seintel olid kullatud raamidega maalid, riiulid nootidega, Ernst Kühnerti tädi joonistusi.

Majas ei olnud lastetuba, seepärast võisid lapsed siin mängida ja isegi mööblit üm-ber tõsta, et kitsehüppeid teha. Kühnertile meeldis vaadata linnumaja akna juures, kus linnud talviti söömas käisid.

Majas oli veel söögituba, mille petrooleumvalgustusega laelamp õhtuti ruumi valgustas. Selles ruumis seisis suur kah-helahi, mis soojendas ka kõrval paiknenud magamisruumi, ning puhvetkapp toidunõude ja purkidega, kus hoiti mandleid, rosinaid jm maitseaineid ja maiustusi.

Söögitoa kõrval asus magamistuba ning teisel pool köök suure pliidiga, mida köeti kasepuudega. Väikeses eesriidega eraldatud toanurgas elas teenijatüdruk. Köögi kõrval oli trellitatud aknaga sahver, selle põrandas luuk, mille tagant viis järsk trepp keldrisse, kus hoiti veini, hoidiseid jms.

Kühnertite imeilusa aia järkjärguline kadumine sümboliseeris vaid üht külge tolleaegsetest muutustest. Varasemate aegadega võrreldes hoopis paremad majanduslikud, sotsiaalsed jm eeldused muutsid Tallinna atraktiivseks paljudele. Selles võime veenduda ka Süda-Tatari puitasumi näitel.

Sajandivahetus tõi uued elamud ja elanikud

Suureks muutuseks oli nii keskklassi kui ka haritlaskonna kasvamine. Nad ei olnud teretulnud baltisaksalikus vanalinnas ja seetõttu asusid selle vahetusse lähedusse, sealhulgas ka Süda ja Tatari tänava piirkonda.

Seal elas eestlaste kõrval palju baltisaksa haritlasi, kes ei tundnud end vanalinnas päris vabana, ning vene ametnikke, eriti ohvitsere. Võib arvata, et ka nemad otsisid endale veidi vabameelsemat elukeskkonda.

Paarikümne aasta jooksul asendus pea kogu senine hoonestus ning uutes majades oli väga palju 4–5-toalisi kortereid, seepärast pole kahtlust, et selle piirkonna krundivaldajad märkasid juba 19. sajandi lõpus uue keskklassi huvitatust Süda-Tatari piirkonnast. Uute hoonete rajamisel arvestati kindlasti tulevaste üüriliste maitset nii fassaadide ja aedade kujundamisel kui ka korterite planeeringus.