Jansoni ettepanekut toetas ka tollane linna koolivalitsuse juhataja Aleksander August Veidermann (alates 1935 Veiderma). 18. jaanuaril 1922 kinnitas linnavolikogu muuseumi põhikirja ja 1. veebruarist 1922 sai muuseumi direktoriks Janson.

Sakalasse kolimine andis hoogu juurde

Esimesel viiel aastal oli muuseumi kasutada Gogoli pst 4 (praegu Estonia pst 8) kaks ruumi. Töötajaskond koosnes algul kolmest kohakaaslasest. Muuseumi tegevus laienes iga aastaga. Suureks muutuseks oli kolimine Sakala 23 tänavaäärse maja keldrikorrusele, kus saadi esialgu kasutada üheksa ruumi.

Ühes ruumis asus auditoorium, kahes toas raamatukogu, neljas ruumis õppevahendite hoidla, lisaks neile töötuba õppevahendite valmistamiseks ja parandamiseks ning väiksem tuba pimikuks.

Uutes ruumides muutus muuseumi tegevus märksa viljakamaks. Sisustati õppeklass, kus hakati korraldama näidistunde, demonstratsioone, praktikume ja loenguid. Tihti kasutas ruume loenguteks ja koosolekuteks Tallinna Õpetajate Selts.

Peale õpetajate arendamise ning koolide abistamise õppevahenditega alustasid muuseumi juures tegevust praktiliste tööde rühmad keskkooliõpilastele. 1935/36. õppeaastal töötas muuseumi juures juba 17 rühma ligemale 300 õpilasega. Muuseumi asutati 1930. aastal kino-osakond ning filmoteek, 1933. aastast hakati koolidele laenutama kitsasfilmiaparaate. Pidevalt täiendati filmoteeki ning 1938. aastal oli selles juba 64 filmi. Tallinna koolide juhatajatele ja õpetajatele korraldati näidistunde ning näidati uusi filme. Tallinna koolidest muretsesid esimestena kitsasfilmiaparaadi 21. ja 17. algkool.

Esimene kooliraadio alustas 1933

Pedagoogiline muuseum algatas kooliraadiosaadete korraldamise. Esimene kooliraadiosaade jõudis eetrisse 17. märtsil 1933. Selle koostas Gustav Adolfi gümnaasiumi geograafiaõpetaja H. Tofer teemal “Walter Scotti reis Lõunanabale”. Muuseumile tagastatud ankeedivastustest selgub, et kõik pidasid saadet õnnestunuks. Alles 1936. aastast muutusid kooliraadiosaated regulaarseks. 1930. aastate lõpus kuulas kooliraadiot juba 50% õpilaste üldarvust.

Tallinna botaanikaõpetajad vajasid tundide jaoks rohkesti elustaimi, kuid katseaed oli ainult mõnel koolil.

Koolide varustusaed rajati pedagoogilise muuseumi algatusel 1934. aastal Tallinna 9. algkooli juurde. Näiteks 1939/40. õppeaastal saadi sealt 4596 eksemplari elustaimi 201 botaanikatunni jaoks. Varustusaed tegutses 1944. aastani.

Aleksei Janson

Janson lõpetas 1888. aastal Peterburi ülikooli, samast aastast töötas ta õpetajana Tallinnas ning seejärel Peterburi, Novgorodi ja Vologda kubermangus. 1917–1919 oli ta Ülevenemaalise Linnade Liidu haridusosakonna juhataja.

1920. aastal naasis Eestisse, oli 1921–1922 haridusministeeriumi nõunik, töötas aastatel 1922–1927 vene rahvusasjade sekretärina, kus tal olid suured teened vene koolivõrgu rajamisel Eestis.

Janson asutas Keskkooli Loodussõprade Ühingu ja võttis muuseumi hoole alla Tallinna loomaaia. Pikka aega töötas ta Eesti Õpetajate Liidu juhatuses ja Õpetajate Lehe toimetuses ning oli Töökooli juhatuse esimees.

Ta jäi siiralt uskuma nõukogude võimu ning seda usaldust kuritarvitati nii kuidas osati.

74-aastane Janson valiti 1940. aasta juulis Riigivolikogu saadikuks ning selle vanima liikmena avas ta istungjärgu. Samal istungjärgul võeti vastu deklaratsioon Nõukogude Liiduga ühinemise kohta.

Janson kuulus delegatsiooni, kes esitas selle NSV Liidu Ülemnõukogule.