Kahest eelvoorust finaali pääsenud kümnest noortebändist valis žürii koosseisus Andra Arula, Triin Anni, Cram, Ivar Põllu, Siim Nestor, Andreas Lukin, Helena Kirss ja Vello Kuura parimaks Tallinna bändi Ursula. Tema järel hindas žürii parimateks NOT-i ja Slide 50.

Ursula koosneb viiest prantsuse lütseumi gümnaasiumiosa õpilasest, kellest üksnes trummar Andrei Ozdoba on kaheksa aastat muusikakoolis klaverit õppinud. Bändi teised liikmed – Omar Nõmm (kitarr ja vokaal), Mihkel Masso (kitarr), Karl-Gunnar Isand (bass) ja solist Johannes Naan – on iseõppinud muusikud. Alles mullu septembris kokku tulnud ansambel sai auhinnaks plaadilepingu firmaga Wave Records, mis solisti sõnul on üks parimaid asju, mis nendega juhtunud.

Mis tunne on pärast võitu?

Johannes Naan: Asi pole veel kohale jõudnud, õnnevoolu pole veel sees, aga küll see kohale jõuab.

Kas oskasite oma võitu ette näha?

Pigem oli tunne vastupidine. Nähes finaalis teisi bände, lootus võidule aina kahanes, sest teised tegijad olid kõvad. Laval pillimäng ebaõnnestus veidi, seetõttu oli võit päris suur üllatus. Tehnilised võimalused endast parim anda olid olemas, nii tehnika kui helimehed olid väga heal tasemel.

Miks otsustas žürii just teie kasuks?

Teeme oma asja, mis on uus ja huvitav inimestele. Vähetähtis pole seegi, et kõik ansambli liikmed naudivad täiel rinnal seda, mida teevad.

Nimetate oma stiili poprockreggaeks, kuidas seda ise kirjeldate?

Teeme lõbusat muusikat, mis on lihtne ja paneb inimesed naeratama. Selles pole mingit keerulist mõtet sees.

Mis saab nüüd edasi?

Tulevik on nüüd plaadilepinguga kindel ning see on hea, meie eest on kõik ära korraldatud. Esmalt teeme neli aastat endile promo ning seejärel anname plaadi välja, mis loodetavasti on alles algus.

Kas plaadileping muudab teie elus palju, paneb prioriteete ümber hindama?

Jah, ilmselt küll, kuna lepinguga annad ikka mingi osa sõnaõigust ära ning ei ole päris täielikult iseenda peremees. Ikkagi arvan, et see leping on üks parimaid asju, mis meie elus siiani juhtunud.

MARI REBANE: Suitsuvaba rokipidu

Rokiürituse puhul ebatavaliselt suitsuvaba saal (sest suitsetamine oli sees keelatud) oli siiski rahvarohke, arvestades, et tegemist oli noorte ja üldiselt tundmatute bändide võistlusega. See aga ei tähendanud, et korraldajad kvaliteedis mingeid järeleandmisi oleks teinud – esineja muusika mürises võimsalt läbi iga raku ning kindlustas järgmiseks päevaks pilliajavad kõrvad, nagu kontsert vääriski.

Ürituse miinus oli läbimõtlematus korralduse vallas – kuna majas suitsetada ei tohtinud, pidid suitsuhimulised õue minema, uksest väljudes kaotas pilet aga kehtivuse. Et tagasi kontserdile saada, pidi lunastama lisatasu eest käepaela.

Samal ajal müüdi saalis õlut ning kuigi müüja kinnitusel kontrolliti kahtluse korral ostja vanust, on kohalolnute keskmist vanust hinnates raske uskuda, et alaealised alkoholi kätte ei saanud. Kuna noored bändid koosnesid suuresti alles keskkoolis õppivaist noortest, oleks vanusepiirangu kehtestamine olnud mõeldamatu, küll oleks alkoholileti võinud asetada kuhugi mujale, mitte kontserdisaali.