Tallinna täitevkomitee otsusega 12. novembrist 1946 eraldati turu rajamiseks 5591 m2 Mulla ja Telliskivi tänava nurgal. Kuna turu avamise esimene tähtaeg oli 25. august 1947, siis toodi kogu linnast palju talgulisi. 1947. aasta augustis töötas iga päev pärast tööd kella 16–18 kuni 370 inimest. Edaspidi seisis töö nädalate viisi, ettekäändeks toodi kord materjali-, kord töömeeste puudus. Turu valmimise tähtaega lükati pidevalt edasi. Neljandaks tähtajaks oli 30. september, kuid ka see ei jäänud viimaseks.

Kalinini rajooni kolhoositurg alustas iseseisvat tegevust 1. jaanuaril 1948. aastal. Avati piima kontrollpunkt ja kaalukoda, lasti käiku suurem osa kioskeid. 1948. aasta aprillis oli turul 18 kioskit, neist üks remondi tõttu suletud. Keskmiselt müüs turul 73 kauplejat päevas.

Ehitus ikka lõpetamata

Samas aga selgus, et turg ei olnud kaugeltki valmis. Vaja oli ohtralt betoneerida, avamata oli teine lihapaviljon. Tööd raskendas elektrivalgustuse puudumine, probleemid olid heakorraga, turu ümbrus oli äärmiselt must. Viletsalt töötas piimakontrollipunkt, kus puudusid seadmed piima analüüsimiseks, punkti juhataja oli sageli purjus ning kohtles talupidajaid ebaviisakalt.

Turu direktor Alide Tidrus arendas energiliselt sidemeid kolhoosidega. Kui 1949. aasta oktoobris olid sõlmitud lepingud 26, siis 1950. aasta sügisel juba 72 kolhoosiga. Isegi kaugematel kolhoosidel oli otstarbekas kaupa siia tuua. Nii kauplesid siin Akadeemik Viljamsi nimeline kolhoos Võrumaalt, Sülustvere kolhoos Järvamaalt, Õiguse Võidu kolhoos Viljandimaalt, Jõu kolhoos Läänemaalt jt.

1951. aasta aprillis tagandati turu direktor Tidrus kohalt. Teda süüdistati muu hulgas ka selles, et ta ei tegelnud turu töötajate kommunistliku kasvatusega. Uueks direktoriks kinnitati Konstantin Keks.

Tallinna Linna TSN TK otsusega 31. juulist 1951. aastast anti turule 1846 m2 maad Mulla tänava äärde. See maa ulatus turust Kruusa tänavani, kus oli ehitusjärgus kivist hobusetall. Turuplatsi laiendamiseks eraldati 1953. aastal 103 000 rubla, millest jõuti oktoobri lõpuks ehitada vaid 7000 rubla eest. Heakord oli kehv, hobuste seisukohas puudus kanalisatsioon, antisanitaarses olukorras olid liha- ja piimakontrollpunkt.

Lihakontrollpunkt asus kahes 16 m2 suuruses keldriruumis, ühes oli juhataja kabinet ning teises vastuvõturuum. Ruumid olid räpased, ventilatsioon ei töötanud. Piimakontrollpunkt koosnes ühest suurest ruumist, mis oli laboratooriumist vaheuksega eraldatud. 12 m2 suurune laboratoorium oli väga räpane. Kõik asjad, sealhulgas ka isiklikud, olid segamini loobitud.

Kala ja liha müüdi tsinkplekiga ülelöödud laudkioskites. Kohati olid plekid valtsidest lahti. Liha rippus roostetanud konksude otsas. Jääkapid olid plekiga üle löömata ning seisid tühjalt. Puudus ventilatsioon. Kioskis nr 7 rippusid liha kõrval müüja isiklikud esemed, kuigi selleks oli ette nähtud eraldi kapp. Ka see, et kaupa müüdi otse vankritelt, ei parandanud turu heakorda. Trust Glavvino pani vankritele viinavaate ning müüs soovijatele lahtist viina piiramatus koguses. Ka sillutamata Mulla tänavalt tuli kuival ajal tolm turule.

Alkohol ja tänavakuriteod

Üleüldise minnalaskmisega seondus ka alkoholismi ja tänavahuligaansuse vohamine. Üheks alkohoolikute meelispaigaks kujunes Telliskivi tänava turg, kus toidubaari Pelgurand õllekioskid nr 1 ja 2 olid juba varakult avatud. Ümberkaudsetele elanikele oli joodikute lärmamine ning aedade ja koridoride rüvetamine suureks probleemiks. Kui asjad eriti teravaks läksid, keelati õlle müük joobnud isikutele. Mõne aja möödudes nõue ununes ning kõik taastus.

Noormeeste ja poistekambad tungisid õhtuti kallale tänaval liikunud inimestele. Enamasti moodustasid kampu Nõukogude sõjaväelaste perekondadest pärinevad lapsed. Üheks selliseks oli ümberkaudsetest vene poistest moodustatud 30-liikmeline rusikameeste kamp, kes tegeles ka röövimisega. Lisaks “nukkidele”, kruvikeerajatele ja pussnugadele kasutasid röövlipoisid ka 46. keskkoolist varastatud kolme väikekaliibrilist püssi.

Otsus Kalinini rajooni kolhoositurg likvideerida võeti vastu 1976. aastal. Varsti pärast seda algas Mööblimaja ehitus ning üllatavalt kiirelt ununes ka ligi 30 aastat tegutsenud turg, mis andis rasketel aastatel elatist sadadele tallinlastele.