Mis oleks inimkond kombetalitusteta? On ütlematagi selge, et koolilõpetamise päeval astuvad noored ellu. Pulmad ja matused seovad ja lahutavad meid. Traditsioon vaadata Viini valsside kontserti televisioonis 1. jaanuaril liidab kogu Euroopat.

2004 ei ole tavaline aasta. 60 aasta tagasi veeres raudratastega sõjavanker üle Eesti. Ligi sada tuhat hirmunud naist, last ja vanurit läks NKVD eest maapakku. Lahkujate hulgas noori mehi palju ei olnud, kui välja arvata raskesti haavatud sõdurid.

Praegu kogunevad tuhanded inimesed Normandia randadele, et meenutada lääneliitlaste suurimat dessanti Euroopas 60 aasta eest. Aastaks 2014 kuivavad selle aktsiooni ellujäänud veteranide read arvestatavalt kokku. Tänavu toimub nende viimane suur kogunemine.

Subkultuur valmistub hinguseleminekuks

Pilt on samasugune, mis puutub meie pagulastesse. Need, kes lõpetasid gümnaasiumi aastal 1944, on saamas 80-aastasteks. Need, kes olid siis lapsed, saavad 70-aastaseks. Pagulaste suhteliselt vähesed eestlasteks jäänud järeltulijad on pisut nooremad, aga neidki pole kusagilt juurde tulemas. Lühidalt öeldes, pagulaste subkultuur valmistub hinguseleminekuks.

Käesoleval aastal tasub mõelda nendele asjadele. Näiteks sellele, mis meil pooleli on tarvilike sümbolite, aga ka ajaloopärandi korrastamise vaatevinklist. Kell tiksub, on viimane aeg salvestada nende inimeste hääli Eestis ja võõrsil, kes nägid 40. ja 50. aastate sündmusi pealt.

Põgenemine oli riskantne, lained möllasid, vesi oli külm, paljud surid. Okupatsiooniaastatel ei räägitud sellest avalikult. Jumalagajätt jäi toimumata. Tänu Mementole ja piirivalvele on 1944 hukkunuid viimasel ajal küll mälestatud, aga vaikselt. Rahvas ei tea, kuhu hukkunute mälestuseks lilli viia. Kes hoolitseks kujundlikult öeldes nende sadade inimeste haudade eest, kes uppusid aastakümneid enne parvlaev Estonia hukku?

Heiki Ahonen kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes õigusest mäletada kui õigusest ajaloole. Tänapäeva valged laigud ei ole tingitud tsensuurist, vaid sellest, et meil pole piisavalt raha ajaloolaste töö tasustamiseks ega mahti sünnitada uusi traditsioone. Leidub järglasi, kelle hingevalu me saaksime leevendada.

Vaenulikud müüdid ja ajalooseletus

Sügisel toimub Tartus konverents käsitlemaks suurt põgenemist aastal 1944, Rootsis valmistutakse balti põgenike saabumise ümmarguse aastapäeva tähistamiseks. Tegelikult andsid mitmed riigid meie pagulastele sooja toa, söögi ja võimaluse teenida elatist, aga Rootsi kuningriik väärib taasiseseivunud Eestilt erilist tänu.

Miks me ei läinud sõtta aastal 1939, jääb mõistatuseks, aga eesti rahvas osutas spontaanset vastupanu koguni kahe totalitaarse reĻiimi vastu aastal 1944. Selles partiis anti meile ääretult viletsad kaardid, aga see, kuidas Eesti püüdis tollal improviseerida, jääb üheks kõige väärikamaks peatükiks Eesti ajaloos. Mõni asi, et lätlased on ehk ainsad, kes meist aru saavad. Meid võib olla arvult vähe, aga tollel generatsioonil oli lõvi süda.

Kuulusime kahe maailmsõja vahel läände, kuni MRP kaudu pandi meie kallal toime hiiglaslik “inimrööv”. Nüüd oleme tagasi läänes. Kui käitume oskuslikult, nagu on öelnud Vello Salo, annab Euroopa Liidus olek võimaluse asendada meile vaenulikud müüdid normaalsemate ajalooseletustega. Mina pooldan alati täie tõe rääkimist eestlaste kohta, aga Klooga ja Kalevi-Liiva polnud meie idee, vaid Eesti territooriumi ning väärikuse teotamine väärastunud natsliku ideoloogia poolt.

Mis aga Nõukogude režiimi olemusse puutub, siis selle maailmale seletamisel on osa ka pagulaste lool. Läbi ajaloo on vallutajate, agressiooni ja roimade eest alati põgenetud, põgenemine kui selline on ise asitõend.

Positiivse hõlmamise täiendamine proaktiivse meie ajaloo rahvusvahelisele üldsusele seletamisega on väärt idee, mida aga ei saa teha, andmata seletusi 1944. aasta kohta.

Tuleks ka alus panna mõningatele siiani puudunud kombetalitustele. Eestisse naasnud pagulaste järeltulijad on valmis selles osalema. See oleks pealegi veel tegevus, mis aitaks liita laialipillatud eesti rahvast.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid