Stroomi randa kasutasid lähedamal asunud majapidamised karjamaana. See tee, mis suundub praegu Paldiski maanteelt Stroomi randa, kandis vanemates allikates Karja tee nime.

Ujuti võidu Piritale

Stroomi randa kasutasid linnaläheduse tõttu idapoolse eeslinna poisid ammustest aegadest ujumiskohana. 20. sajandi algul, kui sportimine muutus populaarseks, propageerisid Kalamaja kandi mehed Kopli lahes pikamaa ujumisi. Ujuti reidil seisva laevani või koguni Piritale. Umbes sel ajal muutus ka lihtrahva seas populaarseks grüünetamine ning kuna tööinimestel oli aega vähem, siis lähedalasuv Stroomi rand oli kõige populaarsem puhkamise koht.

Senisest rohkem hakati Stroomi rannas ja metsas käima 1920. aastate algul. Tuhandeid inimesi tuli nädalavahetusel siia puhkama. Keset metsa oli lagendik, kus asus tantsuväljak. Platsile mahtus korraga mitusada inimest ning tantsis mitukümmend paari. Siin-seal olid puude vahele kiiged, metsaserval aga toiduputkad. Salaja müüdi ka lahtist viina ja seetõttu torkas silma joobnud inimeste rohkus. Ka metsa lähistel asunud heinamaa, millel puudus piire, muutus seltskondade grüünetamiskohaks.

1920. aastate algul paigaldati Stroomi randa kaks ajutist suplusmaja ning määrati ka hobuste ujutamise ala. Nendest pisimuutustest jäi väheks, et üldist olukorda parandada. Rannaäärseid alasid ja Stroomi metsa ei puhastatud, või kui puhastatigi, siis mitte kuigi hoolikalt. Järelevalveta naaberkarjamaade lehmad sattusid aeg-ajalt liiva peale päevitajaid tülitama. Kohalikud elanikud teadsid rääkida, et lehmad tuuseldasid isegi päevitajate riideid mööda randa laiali.

Tee Stroomi randa läks Hipodroomi juurest, mille plank oli auklikuks uuristatud. Need augud olid vaateaknad neile, kes arvasid, et siit võib sama hästi võidusõite jälgida kui tribüünilt, kuhu pääses vaid sajamargase piletiga.

Rannas olid omaette ujumismajakesed sõduritele ja naistele. Äripäevil võis Stroomil isegi kehakinnitust leida.

Metsas olid lauakesed, kus müüdi kalja ja toiduaineid. Pühapäeviti kihas elu. Seltsid korraldasid jalutuskäike, metsas kostus muusika, fotograafid tegid kiirpilte. Einelaua juures asus 3–5 rasket õllevaati, mis joodi juba lõunaks tühjaks. Kaklemisi juhtus harva, kuigi joobnuid oli palju. Seltskonnad laulsid, lärmasid, heitsid omavahel nalja. Peale tantsu võis metsas näha ka rahvuslikke ringmänge. Need inimesed, kes käisid ka teistes randades ujumas, kinnitasid veendunult, et vesi oli Stroomi rannas märksa puhtam kui Kadriorus ja Kalarannas.

Selts võttis ranna käsile

Pelgulinlased juhtisid 1933. aastal ühiskirjas linnavalitsuse tähelepanu sellele, et Seevaldi (Merimetsa) haiglale kuulus suur, suletud ja kasutamata männimets Stroomi ranna ligidal. Pidades silmas seda, et Stroomi rand oli suurele osale linlastest ainsaks suviseks puhkepaigaks ja ranna-äärne maa ei suutnud mahutada kaugeltki kõiki soovijaid, toetas linnavalitsus elanike palvet.

Moodustati Pelgulinna ranna heakorra ja kaunistamise selts, kes võttis ranna ja selle ümbruse korrastamise oma õlgadele. 1. veebruaril 1935 sõlmiti linnavalitsusega leping, mille järgi tuli seltsil asuda kiiresti ranna planeerimiskava väljatöötamisele. Arhitektuurivõistluse auhindamiseks palus selts linnalt toetust 150 krooni. 9. aprillil 1935. aastal vaataski žürii läbi neli laekunud projekti. Võitjaks tunnistati projekt “P.R.P.”, mille autor oli Anton Soans.

1935. aasta suvel valmis esimene tiibhoone ja rannavalvuri elamu. 1936. aastal ehitati rannahoone keskosa koos kahekorruselise einelauahoonega, lisati ka riietusruume ja kabiine, rajati supelsild ja kiiged. 1937. aastal ehitati valmis teine tiibhoone. Tegemist oli omapärase, 52 meetri pikkuse ehitisega.

Juba 1938. aastal jäi rannahoone kitsaks ja tuli ehitada uus tiibhoone 700 inimesele. 1939. aastal laiendati ka rannahoone baariruumi ja kööki ning suurendati rannakabiinide arvu. Samal aastal rajati ka seltsi kasutuses olevasse Seevaldi metsa paviljon, kus võis korraga viibida 200 inimest.

Lisaks suurele paviljonile olid Stroomi rannas veel kuus müügikioskit, kelder, korralikud WC-d nii Seevaldi metsas kui ka kollektori peal ning elektripumbaga purskkaev. Supelsild oli üle saja meetri pikk.

Plaažil oli lamamistoole, riietusruumides dušid.

Ootamatuste vältimiseks palgati Pelguranda valvur, kes oli lõpetanud samariitlaste kursuse. Seega võis ta vajaduse korral ka uppumisohus olevaid inimesi päästa.