Võidupäeva kangelane kindral Johan Laidoner oli üks neist kümnetest tuhandetest, kes 1940-ndatel vangistati, küüditati, “mobiliseeriti” ja “evakueeriti”. Küsimus meile on: kas oskame näha jutumärkide taha, sest sõjaga kaasneb propaganda ja ajaloost tahetakse tihtipeale kujundada müüte? Meie üles-anne Võidupühal on osata adekvaatselt hinnata meie ajalugu, meie võite ja kaotusi.

1939. aasta sügisel kuulutas Eesti end alanud maailmasõjas neutraalseks. Nädal enne sõja algust olid Saksamaa ja Nõukogude Liit kokku leppinud Ida-Euroopa jaotamises. Eesti jäi selle salakokkuleppega N Liidu mõju-sfääri ja annekteeriti 1940. aasta juunis. Vaba maailm Eesti annekteerimist ei tunnustanud. Eestlaste lootust taastada oma riik hoidis elus ka 11. augustil 1941 Roosevelti ja Churchilli allkirjastatud Atlandi harta.

Tervitati vabastajat

1941. aasta juunis algas sõda Saksamaa ja N Liidu vahel. N Liit oli hävitanud Eesti riigi, Eesti ühiskonna ja majanduse. Rohkem kui 7000 eestlast oli vangistatud, üle 10 000 Venemaale küüditatud, lisaks näiliselt sõjaväkke mobiliseeritud, tegelikult NKVD tööpataljonidesse saadetud rohkem kui 30 000 meest ja kümned tuhanded niinimetatud evakueeritud.

Seepärast tervitati Wehrmachti kui vabastajat. Enamik eestlasi lootis, et nüüd on käes hetk Eesti riigi taastamiseks. Eestis aga kehtestati hoopis okupatsioonireĻiim. Sellest hoolimata soovisid tuhanded eestlased võidelda Punaarmee vastu – et maksta kätte oma perekonna, sugulaste ja sõprade tapmise, vangistamise ja küüditamise ning oma riigi hävitamise eest.

Meile heidetakse ette, et eestlased sõdisid Saksa politsei ja Relva-SS üksustes. Sõda ei ole kaubamaja, kus mundreid valitakse. 1943 alustasid Saksa okupatsioonivõimud sundvärbamist ja otseseid mobilisatsioone. Mobilisatsioonid okupeeritud aladel on sõjaõigusega keelatud. Seda pidasid silmas ka sakslased, üritades mobiliseeritute sõttaminekut näidata nende vabatahtliku valikuna tööteenistuse, sõjaväe abiteenistuse või SS-leegioni vahel. Liitunute vabatahtlikkus oli üks vähimaid võimalikest. Eesti riik oli 1941. aastaks oma territooriumil N Liidu poolt hävitatud. Sellepärast ei saa käsitleda eestlasi Relva-SS-is samuti kui sakslastest ja teistest lääneeurooplastest Relva-SS-i vabatahtlikke. Sama järelduse tegi ka Ameerika Ühendriikide Kongressi erikomisjon 1950. aastal.

1944. aasta veebruaris jõudis Punaarmee Eesti piiridele. Kavandati uut mobilisatsiooni, mille toetuseks võttis eesti rahvuslaste konsensuse toel sõna ka Eesti Vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots. Miks? Kardeti N Liidu okupatsiooni tagasitulekut. Loodeti, et sõda lõpeb enne, kui Punaarmee Eesti vallutab, ja nii on lääneriikide toel Eesti Vabariigi taastamine võimalik. Mõned lootsid isegi Eesti oma sõjaväge kokku panna, mis sakslaste Eestist lahkumise järel Eesti kaitsmise enda peale võtaks. Tänapäeval tunduvad need lootused naiivsed, kuid see on tagantjärele tarkus. Toona Narva ja Tartu rindel võidelnute teeneks on, et Punaarmee pealetung Sinimägedele ja Emajõele takerdus. Kümned tuhanded eestlased pääsesid läände ja seega Siberist. Nad aitasid lääneriikidel mitte unustada mittetunnustamispoliitikat – ja hoidsid elus eesti demokraatia traditsiooni.

Lõpuks võidab ikka õigus

Veebruaris 1944 kogunes põranda all Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis ühendas kõigi omaaegsete demokraatlike erakondade esindajad. Aprillis tuli illegaalselt kokku põhiseadusjärgne valimiskogu. Valimiskogu nimetas peaminister Jüri Uluotsa vabariigi presidendi asetäitjaks. Otto Tief nimetati peaministri asetäitjaks. 18. septembril 1944, kui sakslased olid Eestist lahkumas, nimetas Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. Neid Tiefi valitsuse liikmeid, kellel Eestist põgeneda ei õnnestunud, kiusas Nõukogude salapolitsei taga kuni nende surmani. See oli nõukogude meetod Eesti enesemääramisõiguse tunnustamiseks. Tiefi valitsus, aga ka Eesti sõjaväelased, kes astusid võitlusse Punaarmee vastu, demonstreerisid ustavust oma riigile ja valmisolekut võidelda selle vabaduse eest. Rahvuskomitee ja Tiefi valitsus olid esimesed sammud Eesti iseseisvuse taastamise teel. Need sammud on osa meie riigi järjepidevusest.

N Liidu ja Saksamaa sõda oli julm sõda, kus kuriteod inimsuse vastu olid igapäevased. Kummagi ideoloogia lahutamatu osa oli oma vaenlaste armutu hävitamine. Oli kurjategijaid ka eestlaste hulgast. Mõlemal pool. Nõukogude aasta kurjategijad, kes Saksa okupatsiooni ajal oma otsa leidsid, ei ole märtrid. Nagu ei ole märtrid ka Saksa okupatsiooni aegsed kurjategijad.

Eesti riik teeb kõik selleks, et inimsusvastastes kuritegudes süüdi olevad isikud kohtu alla anda. See ei ole kättemaks, vaid õigus ja kohustus. Keegi aga ei tohi ütelda, et Eesti riik või rahvas tervikuna on süüdi nendes kuritegudes. Ja keegi ei saa kurjategijateks kuulutada kõiki Eesti sõdureid Teises maailmasõjas, vaatamata sellele, kas nad kandsid võõrast mundrit vabatahtlikult või sunduslikult.

Tsiviliseeritud ühiskond ei sõdi surnutega ega monumentidega. Tsiviliseeritud rahvad mälestavad langenuid ega politiseeri nende mälestust. Eesti Vabariik ei osalenud Teises maailmasõjas. Aga Eesti kodanikud sõdisid: kes Saksa, kes Punaarmee, kes Soome sõjaväes, kes kordamööda neis kõigis. Eesti mehed läksid sõtta lootuses, et sõda lõpeb Eesti iseseisvuse taastamisega. Tuhanded langesid selles lootuses. Täna, 60 aastat hiljem, mälestame neid nagu ka kõiki teisi, kes Eesti eest oma elu on andnud.