Nüüdseks on lavakooli 21. lennul seljataga lõpupidu ja ilmselt hakkab koitma teadmine, et kursus, kus nad ööde ja päevade kaupa koos on olnud, üksteisega ühel lainel on ja üksteist mõistavad, enam sel moel kokku ei saa.

“Me pole vist keegi päris hästi aru saanud, et kool läbi saab,” ütleb Rasmus. “Ilmselt lõpupeol isekeskis jõuab kohale, et me ei kohtu enam iga päev. Akadeemiline aktus ja diplomid mängivad siin väikest rolli. Kui august kätte jõuab ja kõik hakkavad kooli minema, siis saame aru, et pole kuhugi minna.”

Neli teatrit tegi pakkumise

Rasmus ei ole nõus, et lavakooli haridus pole midagi väärt. Tema jaoks andis lavakool nii hea humanitaarhariduse kui ka õpetas ennast tundma. “Miks ei küsita, et kas kõiki neid juriste on Eestil vaja, kes iga aasta kooli lõpetavad,” ütleb ta. “Alati ei pea ju näitlejana leiba teenima.”

Tema ei välista võimalust, et kui ta end näitlejana paari aastaga ei tõesta, asub ta tööle ... näiteks kokana. Õpib ameti selgeks ja hakkab tööle. “Muidugi tahan laval elada ja surra, aga annaks jumal, et ma ise aru saaks, kui mul midagi öelda ei ole ja ma teistele ristiks seal olen,” ütleb Rasmus.

Ka “unistuste rolli” osas on ta napisõnaline. ”Ma olen nii vähe mänginud, et oleks mõttetu öelda, et ma seda ei tee või teist ei tee,” ütleb noor näitleja. “Mul ei ole veel õigust nii öelda, et vaat, seda ma ei taha, tahan kõike proovida.”

21. lennu lõpetanutest kutsuti Eesti draamateatrisse tööle Mirtel Pohla, Riina Maidre ja Rasmus Kaljujärv.

Kolmel noorel näitlejal on esimeste armastajate rollides seljataga esimene esietendus “Naine valges.”

Kuuldavasti oli Rasmus see, kellele tervelt neli teatrit tööpakkumise tegid. Kõigil nende kursuselt nii hästi ei läinud. Ütle veel, et kolmeaastasest peale laval olnud lapsest ei võiks täiskasvanuna ihatud näitlejat saada.

Tiit Ojasoo lavastatud provokatiivses teatritükis “Asjade seis” õnnestus Rasmusel müügimeeste kuningana kogu saal karismaatiliselt enda kätte haarata. Samavõrd kui mööda Eesti maalavasid tuuritanud “Kosjasõidu” esimese armastajana.

Esimest korda oli Rasmus Vanemuise laval kolmeaastaselt. Rolliks oli nuttev imik. Kuni kord tuli pärisema lava taha ja Rasmus läks lavale pärispisaratega. Ta on mänginud naissoost kääbust, teinud kaasa ooperis, etendanud igas vanuses lapsi.

Näitlejast isa Hannes Kaljujärv pole teda kunagi näitlemisest eemal hoidnud. Lapsena oli tal nimiroll “Hulkur Rasmuses” ja “Mowglis”. Edasi tuli juba Emajõe Suveteater ja Robin Hood. “Aga seal ma sain kohe esimese vaatuse alguses surma,” sõnab Rasmus.

“Öeldakse, et isa ju aitab ja õpetab sind. Nii see pole, et isa õpetab “nipid” selgeks. Ma olen lihtsalt teatris üles kasvanud,” selgitab ta. ”Aga koolis on mul niisama raske olnud kui kõigil teistel.” Isaga nad käivad küll teineteise etendusi vaatamas, kuid õpetlikke loenguid vastastikku ei pea.

Nutvast imikust kuni laibani

“Kui me kursusega suurele lavale läksime, oli teistel võib-olla võimalust pettuda rohkem, minu jaoks polnud selles kõiges – rekvisiidis, valgustuses ja muus sellises midagi uut,” räägib Rasmus. “Mul ei olnud teatri köögipoole osas mingeid illusioone. Minu illusioonid ei purunenud. Ma teadsin, kuidas asjad käivad.”

Neil on kursusel mitmeid näitlejate lapsi. Rasmus ei usu, et see midagi tähendaks või kellelegi mööndusi tehtaks. Ei aita ei puhta lehena teatrikooli tulemine ega teatris üles kasvamine. “Sisse saavad need, kes on seda väärt,” arvab ta.

Draamateatris alustasid nad kursusevend Jaaguga oma draamakarjääri laipa mängides. Etenduses “Tõeline inspektor koer” said nad terve tund aega lamada liikumatult eeslaval. Kõrghetk saabus siis, kui tuli koos teiste juhtivate lavajõududega kummardama minna.

Rasmus ei usu, et temast muusikalinäitlejat saaks. Kuulmist pole piisavalt. “Asjade seisu” jaoks õppis ta trummimängu. “See meie bänd laval,” muigab Kaljujärv. “Inimesed, kes muusikaga tegelevad, ütlevad, et pilli ei oska te üldse mängida, aga see, et midagi üritate, on väga tore.”

Kui Rasmus Tartus Miina Härma gümnaasiumi lõpetas, siis parasjagu lavakasse vastuvõttu ei olnud. Aasta aega õppis ta Tartu Ülikoolis usuteadust. Sinna oli lihtsalt tema jaoks lihtne sisse saada. Võimalust, et ta lavakooli sisse ei saa, ei kaalunud Rasmus kunagi päris tõsiselt. “Elasin pool päeva korraga,” ütleb ta.

“Ma ei usu, et ma valmis olen, et ma üldse kunagi näitlejana valmis saan,” lausub Rasmus. “Tibusid loetakse sügisel. Kui me kümne või viieteistkümne aasta pärast kohtume, võime veel kord sellest rääkida, aga praegu on vara. Võib-olla pole ma siis üldse enam teatris.”