Kose jagati uueks ja vanaks

1930. aastail eristati Pirita-Kose piirkondi Vana-Koseks ja Uus-Koseks. Vana-Kose asus Pirita jõe kõrgel kaldal. 1875–1877 planeeriti ja tükeldati need Väo linnamõisa obrokikrundid, kuhu tekkisid baltisaksa kodanike suvilad, mis kandsid omaaegsetele suvemõisatele sarnaseid nimesid: Annenhof, Waldfried, Marienwald, Friedheim, Andreasheim, Tannrode jt.

Kui Vana-Kose rajati põliste mändide alla, siis Uus-Kose ehk Kose-Kallaste rajati vahetult enne Esimest maailmasõda heinamaale, kus ei kasvanud põõsastki ja oli kohati nii vesiseid lohke, et tuli panna lauad alla, kui tahtsid üle minna.

Selle piirkonna hoonestamine oli tõsiselt päevakorral juba 20. sajandi algul. Valmis isegi planeerimiskava, kuid Vene võim ei kinnitanud seda kava, kartes eestlaste ülekaalu tekkimist tolleaegses teises eeslinnajaos.

Siiski eraldati 1912. aastal Väo mõisast 10 ha suurune maatükk ja anti soovijatele rendile. Moodustati maasoovijate ühing, mille asutajate hulka kuulus ka Konstantin Päts. Iga ühingu liige sai u 1 ha suuruse krundi, mõni krunt oli ka väiksem.

Uue asunduse nimeks sai algul Kose-Kallaste. Kuna Tallinna lähistel on teisigi Kose ja Kallaste nimelisi asundusi, siis liikus post pahatihti suure ringiga, mis sundis lõpuks asumit Varsaallikaks ümber nimetama.

Selle kandi krundiomanikel oli omal ajal palju traditsioone: üheks tavaks oli koguneda Lasnamäe kõrgele kaldale ühiseid probleeme arutama. Kogunemispaik asus piirkonnas, kus Varsaallika oja oli aja jooksul maapinda mõlemalt poolt sügavalt uuristanud, moodustades omapärase saare. Enne 1940. aastat asus sellel kõrge lipumast ning suur dolomiidist lillevaas. Võidupühal põles saarel suurem lõke.

1917. aastal läks Varsaallika krundiomanike kokkutulekul jutt taganevate Vene vägede rüüstamisele ning sellele, et võiks taotleda Eestile autonoomiat. Konstantin Päts, kes oli jutuajamist vaikselt kuulanud, väljendas oma seisukohta : “Ei mingit autonoomiat! Eesti peab saama iseseisvaks vabariigiks!” See oli tõenäoliselt esimene kord, kui avalikult räägiti vabast ja iseseisvast Eesti Vabariigist.

10 ha suuruse üldpinnaga Varsaallikast 2,5 ha oli pargi all ja see oli ühistu ühisvara. Tee Kose bussipeatusest Varsaallikani oli meeleolukas. Heites pilgu Lasnamäe poole, oli näha parempoolsel serval tihedat metsatihnikut ning imeilusat kuusealleed. Kui külaline jõudis kuusehekini, hakkas paistma haljastusse peidetud värav ning kenad suvilad, mis olid kaugemalt metsaga varjatud. See asustusala kandis Varsaallika nime.

Kirjanik Ernst Peterson-Särgava meenutab kontraste, mis tulid esile Esimese maailmasõja eelse ja 1930. aastate lõpu võrdlemisel. Majade katused paistsid suurte puude latvade vahelt ja tee kõrvale istutatud kuused lõid ilusaima ja pikima allee, mis üldse Tallinna ümbruses oli.

Maju ümbritsesid tollal suured viljapuuaiad, kus kasvasid õuna-, pirni- ja ploomipuud. Eriti palju oli aedades varakevadest kuni hilissügiseni lilli. Särgava meenutas: “Näib, nagu püüaks iga maja trumbata teist üle lilledega. Niisama suurepärane on Kose-Kallastel aedade õitseaeg, mil kogu kaldaalune üsna nõretab valgeis, roosakais õuna-, kirsi- ja ploomipuude õites.”

Kose elanikud pidasid Piritat kärarikkaks ning kartsid kõige enam eraldatuse kadumist.