Olari Taal on riigikogus istumisest tüdinud
Ajakirjandus räägib Res Publica kriisist, Taal niidab kodus muru ja ütleb käsi tunketaskusse lükates, et küll see jama ükskord ära lõpeb. Ta on valmis kihla vedama, et Urmas Reinsalust saab kunagi president. Taali jaoks on Res Publica projekt ennast juba tõestanud ja kuigi veidi üle aasta tagasi lubas ta, et Res Publica ebaõnnestumise korral toob ta turule uue projekti, pole tal enda sõnul uueks ettevõtmiseks viitsimist ega vajadustki.
Teie toetusel on Res Publica saanud 28 parlamendikohta. Kas neid toetama asudes oskasite ette näha seda, mis juhtunud on: elevus, meediahuvi, möödalaskmised?
Mina ei ulu koos teistega kooris, et RP-s midagi nässus oleks. Ma pole kunagi uskunud, et RP tulekuga hakkab kõik väga hästi minema. Ei saa öelda, et nägin midagi ette, aga mind ei üllata ka, et meid nüüd kotitakse. Ma tean, et aasta pärast meid enam nii palju ei kotita ja kui valimised lähenevad, siis saame veel ühe laksu.
Kas Res Publica on teie jaoks lörtsiläinud projekt?
Ei ole. Oma põhieesmärgi oleme ammu täitnud. Algne siht oli tuua muutus poliitilisse kultuuri. Varem valitses ju kambakraatia. Üksikud inimesed otsustasid asju erakondade sees ja kui nad võimule said, siis nad otsustasid ka riigiasjade üle. Kõik erakonnad on nüüd jõudnud oma kandidaatide esitamisel sisevalimisteni. Ja ettevõtted ei tohi enam rahastada erakondi, mis paneb aluse muutustele. Ei tea, kust see on tulnud?
See on Res Publica mõju?
Just. Ja RP ei peagi enam tingimata olema toetuselt eesotsas, peaasi, et protsessid on hakanud liikuma. Kasvõi mässud Keskerakonnas. Ma usun, et seda ei oleks toimunud või oleks see juhtunud hiljem, kui poleks olnud RP-d. See, et hakati kõva häälega rääkima, et demokraatlikus ühiskonnas peaksid ka erakonnad olema demokraatlikud, on RP teene.
Res Publica on ajakirjanduses ja huumorilehekülgedel jätkuvalt kuum teema. Kasutades teie sõnu, “kotitakse” teid kõvasti praegu
moodne on anda RP-le paremalt ja vasakult, põhjuseta ja põhjusega. Põhjusi muidugi on, kõik pole kindlasti parimas korras. Samas, kui kõik olnuks korras ja RP oleks olnud ilmeksimatu, siis oleks mul tekkinud muud paranoilised kahtlused. Et põllu pealt kogutud inimesed tulevad kokku ja kõik hakkab kohe toimima.
Tark pidavat õppima teiste vigadest, vähem nutikam enda omadest. ResPublica pole teiste vigadest just üleliia palju õppust võtnud, kas enda omadest suudetakse õppida?
Edukad on need, kes ei tee samu vigu. Kõiki ootusi ei saa kunagi täita ja häid asju on raske teha. Näiteks: oleks emapalk nimetatud dekreetpuhkuse pikenduseks, poleks keegi kraaksunud. Aga nüüd järsku leiti, et emapalga järgi on osa lapsi võrdsemad. Muidugi saanuks ka RP palju asju paremini teha, aga kõike ei saa nii kiiresti ja hästi. Peaministri partei on alati süüdi.
Äraostmatute poistebänd on üheks partei maskotiks, kas lävite nendega isiklikul tasandil tihedalt ja kuidas te nende seniseid ettevõtmisi hindate?
Minu jaoks on Äraostmatud neli nendest viiest noorest, kes selle erakonna moodustasid. Nad on üle keskmise arukad ja töökad. Elukogemusest jääb küll väheseks. Öeldakse, et Äraostmatud tahavad võimu võtta. Tegelikult ei taha nad seda hoopiski mõne tegelase jaoks piisavalt kiiresti käest ära anda.
Aga kui mõni neist avalikkuse ees käkiga hakkama saab, siis kutsute ikka korrale?
Ma võin küll üks tülikas kraaksuja olla, aga tagantjärele targutama ei hakka. Ma võiks ju öelda: poisid, ma ütlesin teile! Aga kui ma vaid oleks ette sama tark kui minu naine tagantjärele. Mul ei ole ju moraalset õigust kritiseerida, sest ühed teevad tööd kogu aeg, aga mina ainult kellast kellani.
Respekti tekitava tegelasena võiksite ju mõnikord öelda, et poisid ei lahmiks nii palju, oleks segadust vähem?
Aga mina pole endale vastutust võtnud, miks nad peaksidki mind kuulama.
Aga te võtke siis vastutus.
Ei võta. Edevust pole enam nii palju.
Kunagi ütlesite, et kui see projekt peaks ebaõnnestuma, siis olete kohe valmis uue käivitama. Kas midagi küpseb juba?
See ütlus oli mul lihtsalt üks ebaõnnestunud nali. Rahvas pole ju loll, et uue partei jälle vastu võtaks. Ega me lätlased ole, kus alati pärast valimisi pooled seimi pääsenud erakondadest uued on. Arvan, et nende valimistega võtsid eestlased uudsusest maksimumi. Ja ükskõik kes uut projekti üritaks käivitada, 28 parlamendikohta nad ilmselt ei saaks. Vähemalt mitte lähema kümne aasta jooksul. Pärast järgmisi valimisi jääb aga Eestisse ilmselt kolm suurt erakonda ja mõned nišierakonnad. Kas RP on üks suurtest, seda ma ei ütle.
Et kui poeg on raisus, ega siis sellepärast temast veel lahti pea ütlema?
See, et kõik ei taha RP liikmeks astuda, ei tähenda, et asi raisus on! Mina ei ole pettunud.
RP noorteühendusena oli midagi sootuks muud kui see, mis temast parteina välja tuli. Sellest ka mitmete liikmete pettumus. Mis viltu läks teie arvates?
See noorteühendus oli endale mingi vedela organisatsiooni loonud. Midagi õllesõprade klubi taolist, kus seletati, aga kunagi ei jõutud tegudeni. Aga ühel seltskonnal tekkisid motiiv ja ambitsioonid millekski enamaks ja mina aitasin neid.
Kui me räägime pettunud kultuuriinimestest, siis nad on idealistid ja nende arusaamad ei klapi reaalse eluga. Nad on individualistid ja egoistid ja ainult nii saabki ju looja olla. Seega demokraatia ise peletab nad parteisüsteemist eemale.
Kuid kas RP praeguste liidrite puhul ei tule mängu samasugune poliitiline naivism, mis on sageli raskesti ellu rakendatav, ja nii ei erine nad ju oluliselt kultuuriinimestest?
Noorusele tundub, et kui mingi asi on hästi ekspluateeritav, siis seda tahetakse veel ja veel kasutada. Meie omad läksid populismi teed, mis on ju poliitikas paratamatu. Seega pole RP-s ehk nii palju naiviste kui populiste. Hakati seisma igasuguste grupeeringute eest, sest arvati, et see läks hästi peale. Mõni tegeles jõmluse, mõni litsinduse, kolmas represseeritutega. Ja siis taheti veel alkoholismi hävitada. Me ei osanud ära kasutada oma asiseid tegusid, vaid hakkasime õnnetuseks näitama hoopiski teisi asju suuremana, kui nad väärt on.
Populismi juurest jõuame veel kord Äraostmatuteni. Neid kuulates jääb mõnikord mulje, et nad oleks kõik justkui ühe ja sellesama raamatu läbi lugenud ja tahaks sealt kangesti näiteid tuua. Ja sellises keelekasutuses, mis on pigem omased poliitikutele ookeani taga. Kas nende jutlused siinmail võõraks ei jää?
See asi puudutab eeskätt Urmas Reinsalu vist. Saan öelda vaid, et ta on väga suure lugemusega intelligentne noorhärra. Oma nooruseedevuses ta teab seda ja naudib vastavalt. Samas on ta kaua aega olnud Lennart Meri kõrval ja eks ta püüab teda jäljendada ka, puudu jääb aga Meri elukogemusest. Olen valmis kihla vedama, et 30–40 aasta pärast on Reinsalu Eesti president. Tal on see omadus, et ta hakkab ise uskuma seda, mida räägib. Ja see on väga tähtis.
Kas see pole hoopiski ettevaatlikuks tegev omadus?
See on väga hea omadus. Aga ta võiks edaspidi hakata sama suure veenmisjõuga rääkima rohkem seda, mida ta usub. Kui tulevikus nii läheb, siis on kõik hästi.
Aga kui küsimuse asetust muuta. Kui asjad ei ole nii, nagu Reinsalu usub?
Kui usud ja suudad teisi veenda, siis asjad lähevadki soovitud rada.
Räägite omast kogemusest?
Jah.
Millisest?
Ma ei taha seda näidet tuua. Lihtsalt olen olnud edukas organisatsiooni juhtimisel ja seal pole teist võimalust. Kõigepealt pead sa ise uskuma ja siis pead kõik teised oma usku pöörama. Siis tuleb ka edu.
Kokkuvõtvalt. Teie jaoks on Res Publicaga kõik korras, Reinsalust saab tulevikus president ja uut parteid te asutada ei kavatse?
Ega päris välistada saa. Kuid ma ei usu, et minust oleks uue erakonna tegijat. Teoreetiliselt ma tean, kuidas seda teha, aga motiiv mul puudub. Ei viitsiks enam, poliitikas on minu jaoks parkett nii libe, et seal mulle lihtsalt ei istu
Aga miks te siis riigikogus istute? Te olete rikas inimene, olnud ministrikohtadel, mis teid üldse motiveerib veel?
Võib-olla on see kohusetunne. Ma sain ikkagi valimistel ligi 4000 häält. Ja millegagi peab oma aega täitma. Mõnda ettevõtet ma viis aastat järjest enam juhtima ei hakka ja kellegi alluv ka ei taha olla.
Aga riigikogus igav teil ei hakka?
Ega see töö higistama aja.
Kui ma oleksin niisama rikas nagu teie, siis ilmselt naudiksin niisama olemist. Kui ütlete, et poliitika teile ei istugi, siis miks te selle jamaga tegelete?
Proovige lihtsalt jõude olla
mul pole selliseid võimalusi
aga mina olen proovinud. Viis kuud olin niisama ja enam ei taha. Kuigi unistasin aastakümneid, et saaks kuidagi vara pensionile minna. Kui pole rutiinseid kohustusi, tekib rahulolematus ümbritsevaga.
Olete oma maale püstitanud mitmeid linnavaatlustorne, võiksite ju lihtsalt loodusest rõõmu tunda ja eluga rahul olla?
Rahul on inimene siis, kui ta on kirstus ja talle tuuakse lilli ja temast hästi räägitakse! Suurem osa neist, kes ütlevad, et on eluga rahul, on kas teesklejad või nad on nii lollid, et nad ei saa elust aru. Mina pole kunagi rahul. Ainult hetkelised rõõmud on. Näiteks puude lõhkumine on nõme töö, aga kui see tehtud on, siis on riita hea vaadata.
Mis selle rahulolematuse põhjustab? Ka idealism? Või tahate veelgi paremat elujärge?
Mina pole kunagi tõsiselt tegelnud sellega, et mul oleks rohkem raha. Sõprade käest mõnikord kuulen, et neile on raha kogumine nagu sport. Saavad sealt adrenaliini vist, aga minu jaoks see nii ei tööta.
Kunagi olite agar jahimees, kas saate oma adrenaliiniannuse sealt kätte?
Kunagi olin, jah, kõva jahimees. Ahmisin kohe tõsiselt adrenaliini sealt sisse. Aga enam mitte, mul sai vist tapmise limiit täis. Igal inimesel tuleb piir ette.
Ühest hobist sai teil mõõt täis, kas lähiajal saab poliitikast ka?
Igal tegevusel on tõesti piir. Ma ei leia endas seda valmidust, et kui lähen talvel metsa puid tegema, siis teeksin naabritele ka. Noorena kolasin palju metsas, aga enam ei oska mõnu tunda sellest, et sääsed mu katmata kehaosad ära söövad. Ma ei tea, mis ma teen kümne aasta pärast. Kuid päris kindlasti ei tegele ma kahe aasta pärast parlamendivalimiste ettevalmistamisega. Pole saladus, et riigikogus mulle ei meeldi, ja sobival momendil lähengi sealt ära. Möödunud sügisel arvasin, et lahkun juba jõuludeks. Praegu ma veel ei tea, kas ma jõulude ajal olen riigikogus või mitte.
