Mona Lisa kuulsa naeratuse saladus leidis lahenduse
Selleks on 24-aastane viie lapse ema Lisa Gerardini, jõuka siidikaupmehe Francesco del Giocondo abikaasa, kes siiani oli ainult üks paljudest kandidaatidest modelli tegelikule identiteedile. Sellisele järeldusele jõudis 25-aastase arhiivitöö tulemusena Firenze kunstiajalooõpetaja Giuseppe Pallanti oma hiljuti publitseeritud monograafias.
Selle avastusega on kunstiajaloolt kahtlemata röövitud üks suuremaid mõistatusi, rebitud loor probleemilt, mille mastaap ulatub Egiptuse püramiidide ja sfinkside omani. Tutanhamoni kuld ja Giza sfinksi naeratus on inspireerinud müriaadide viisi kõige julgemaid mütoloogilisi, kunstiajaloolisi ja ilukirjanduslikke spekulatsioone.
Portree tellis da Vinci isa
Küsimus sellest, miks Mona Lisa naeratab, tuleb paraku nüüd uute faktide valgusel ümber sõnastada – miks viie lapse ema naeratab? Miks rikka siidikaupmehe naine naeratab? Raha ja laste pärast? Tundub, et faktitruu kunstiajaloolane Pallanti on osutanud poeetidele ja ilukirjanikele karuteene. Kõrgelennulistel oletustel on nüüd lõpp. Rangelt dokumentaalsele tõestusele toetudes osutab arhiivilemb, et portree tellis (ilmselt) Leonardo da Vinci isa, rikas notar, kes tahtis selle kinkimisega Giocondadele teha komplimenti perekonnale, kellega teda sidusid ärisuhted.
Edasi võib teha ainult sotsiaalpsühholoogilisi oletusi. Leonardo tundis ilmselt moraalset kohustust olla tellijale meelepärane ning näidata lugupeetud siidikaupmehe paljulapselist abikaasat õnneliku ja rahulolevana. Vaevalt et Giocondadele oleks meeldinud pilt seeriasünnitustega äratapetud noorest naisest. Vaevalt selline olukirjeldus oleks ka eriti tõele vastanud, sest Mona Lisana tuntud isik elas vähemalt kuuekümneaastaseks. Selle aja kohta on see märkimisväärne vanus, mis annab üksiti tunnistust ka heast elujärjest. Miks siis mitte naeratada, eriti kui kuulus ja elukauge portretist seda sinult viisakalt palub.
Müstilisel Mona Lisal on kirju minevik
Maal läbi ajaloo
Mona Lisa maalis Leonardo da Vinci 1503. aastal.
Veidi enne kunstniku surma 1519. aastal omastas maali Prantsuse kuningas Francois I. Sellest ajast saadik on seda eksponeeritud Fontainebleau’ Versailles’ lossides ja Louvre’is. Napoleoni ajal rippus maal tema magamistoas, hiljem viidi tagasi Louvre’i.
1911. aastal röövis maali Louvre’i töötaja Vincenzo Peruggia, kes arvas, et maal kuulub Itaaliale. 1913. aastal üritas ta müüa seda ühele Firenze kunstidiilerile, asi tuli avalikuks ning maal tagastati Prantsusmaale.
