Valitsuse nägemus emapalgast tugines funktsionaalse koolkonna maailmanägemusele: väljaspool meid eksisteerib üksainus käegakatsutav reaalsus, mida me saame mingeid füüsikalisi või majanduslikke jõude rakendades muuta. Selle ilmavaate esindajatele meeldib võtta loodusteadustest ja füüsikast pärit teaduslik meetod ning kanda see võimalikult täpselt üle majanduse ja ühiskonna uurimise ja ümberkujundamise teenistusse. Nii eksisteeris meil ühiskondlik probleem (sündimuse vähenemine), mida riik sai lahendada majanduslike meetoditega (säilitades emale kodus-oleku ajaks senise palga).

Rõhujad ja rõhutud

(Neo)marksistliku koolkonna vaatenurk sarnaneb eelnevaga selles mõttes, et seegi eeldab üheainsa tõe ja reaalselt mõjutatava maailma olemasolu. Selles maailmanägemuses on esikohal klassianalüüs – rõhujate ja rõhutute suhete uurimine. Säärase ilmavaate järgi jääb meile alatiseks kaks Eestit. Isegi kui vabrikutööliste klass kaob, asendavad seda arstid, õpetajad, naised, seksuaalvähemused vm grupid, keda saab mõnel ajahetkel ahistatuks pidada.

Pühendumist riigiehitamisele asendab siin rõhk ehitusprotsessi käigus allasurutud ühiskonnakihtide kaitsmisele ja ehitajate omakasupüüdlike huvide paljastamisele. Kuidas avaldus see vanemapalga vaidlustes?

Lähteülesanne (sündimuse suurendamine) hägustus ning selle asemel tulid esile uued tahud, mida algne materialistlik käsitlus näha ei võimaldanud – sotsiaalse ebavõrdsuse kandumine töölt koju ja ema töö hindamine lähtudes tema positsioonist ühiskonnas.

Ent emapalga-debatis jäi veel kasutamata terve hulk teisi võitlusvälju. Näiteks sotsiaalteaduste sümbolistliku koolkonna esindajate nägemuses on maailm pigem meie endi sees, sotsiaalselt konstrueeritud ja meie meelte poolt filtreeritud nägemus.

Ehk maakeeli: me oleme see, mida mõtleme. Selles maailmavaates on tõdesid mitu ja muutused välises maailmas tulenevad muutustest meie kultuuris ja väärtushinnangutes, mitte vastupidi. Poliitiline väitlus peaks siin loogiliselt käima n-ö materialistide ja idealistide (või ka füüsikute ja lüürikute) vahel.

Üldise tõe vaidlustamine

Kõige intrigeerivama nägemuse poliitikast avab aga postmodernistlik lähenemine, mis püüdleb igasuguse ainuõigsusele pretendeeriva üldise tõe vaidlustamisele. Selle järgi poleks meil mitte “üks” ega “kaks Eestit”, vaid pea sama palju “Eestisid” kui on meie rahvaarv.

Postmodernism esitab radikaalseid ning jalgealust õõnestavaid küsimusi ja püüab lammutada igasuguseid üldkehtivusele pretendeerivaid väiteid. Sellest vaatepunktist võiks emapalga näite puhul mitte ainult seada kahtluse alla autorite omakasupüüdmatust (klassivõitluse vaade) või materialistlike vahendite võimet sündide arvu suurendada (sümbolistlik vaade). Esile kerkiks ka küsimus, kas valitsus üldse võib seada riigi rahvaarvu suurendamise indiviidi ülesandeks?

Selles kontekstis kirjeldatakse erakondi (kes ju igaüks oma Suurt Tõde kuulutab) tihti hoopis modernsete suguharudena, kes oma eelajalooliste eelkäijate kombel ründavad demokraatliku riigi rajatud struktuure, eks-

pluateerides valijaskonna poliitilisi karjamaid selleks, et tagada oma liikmetele parimat heaolu. Samasse pilti kuuluksid ka igasugu korporatsioonid ja muud monopoolsusele pretendeerivad struktuurid alates advokatuurist ja audiitoritest ning lõpetades ametiühingutega.

Lammutav ja küüniline ilmavaade, kas pole? Ometi on selliselgi lähenemisel täita oma poliitilise sanitari roll ning veidral kombel avavad niisugused küsimused alati ka uusi valdkondi loovaks ülesehitustööks.

Kui vaadelda Eesti erakondi kirjeldatud neljamõõtmelises ruumis, asuvad tavalised oponendid (näiteks Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid või Keskerakond ja Res Publica) nii mõnelgi skaalal üksteisele ootamatult lähedal.

Ühes mõõtmes on aga pilt tasakaalust üsna väljas: lüürikud on meie poliitikamaastikult sootuks kadunud. Kuni Eesti poliitikas domineerib materialistlik maailm, võiksid poliitikud uute ideede otsimisel kiigata sümbolistliku ja funktsionaalse koolkonna poole. Klassivõitluslik ja postmodernistlik ilmavaade on aga ammendamatu allikas vastuväideteks opositsioonile.

Guido Viik, Curtini ülikooli tuleviku-uuringute magistrant (Perth)

Samal teemal:

Rein Raud (EPL, 5.7. ja 26.7.)

Rein Taagepera (EPL, 8.7.)

Marju Lauristin (EPL, 19.7.)