Moonika Aava - võitjahingega väsimatu võitleja
Ilmselt pole neid palju, kes teavad, et Moonika on 16. eluaastani kasvanud lastekodus. Vanainimese tõsidusega möönab ta, et ühiskond on teda võitlejaks kasvatanud. “Kõik me võitleme ellujäämise eest, aga mul tuli seda ehk pisut rohkem teha. Olen elus nii palju halba näinud, et ega ma vist päris terve polegi.”
Tüdrukud on Pärnu lastekodus kümnekesi toas. Lastekodus valitseb sõjaväekord: igal hommikul võimlemine, voodid tuleb triiksirgelt ära teha, kusagile on tõmmatud pesunöörid, millest üleastumine toob kaasa karistuse. Pole eset, millega Moonika poleks peksa saanud – hüppenöörist pesuklopperini. Kõige meeldejäänum karistus on paljalt voodisse panek. “Praegu mõtled küll, et mis see siis on, kuid siis, rühmakaristusena, oli see kohutavalt alandav.”
Kui Moonika läks 9. klassi, läks olukord lastekodus paremaks. “Kuid kõik eelnev tekitas alaväärsuskompleksi, tunde, et oled madalam kui rohi. Lastekodu oli ju nagu vangla – oled seal sees ja välja ei saa, aga see tegi minust selle, kes olen praegu.”
Samas tunnistab Moonika, et laiemalt võttes polnud tal lastekodus paha elada. “Tegelikult olen oma emale tänulik – usun, et lastekodu oli minu jaoks parem variant, kui seda olnuks kodu.” Ta ei tea, milline ta ema välja näeb ja millega tegeleb. Aga ta teab ema nime ja seda, kus ta elab. “Kunagi otsin ta üles ja tänan teda. Aga kindlasti ei nimeta ma teda emaks...”
Armastusest jäi puudu
Tõsi, emaks-isaks ei nimeta Moonika ka oma kasuvanemaid, tunnustatud Pärnu treenereid Katrin ja Ando Palginõmme. Aga just nemad on inimesed, keda ta nimetab enda jaoks maailma kõige olulisemateks. “Enne neid arvasin, et elu ongi selline, nagu seda kogu aeg nägema olin harjunud. Ma ei osanudki muud tahta, loota ja seega ka sellest välja rabeleda. Muidugi olin ka lastekodus rahul – mul oli koht, kus olla, mul olid riided seljas ja toit ees. Aga armastust ju ei olnud.” Polnud ka ühtegi haigust, mida Moonika poleks lapse ja teismelisena põdenud. Ainuüksi kopsupõletikuga on ta haiglas olnud kaheksa korda. Sinna juurde veel kõrvapõletikud.
Sporti on Moonika armastanud sellest ajast, mil ta end mäletab. Tõsisemalt keskendus ta spordile aga 13-aastaselt – see oli tee lastekodust välja saamiseks ning terviseprobleemidest vabanemiseks. “Kooli aulas anti spordipäeva puhul parimatele aukirju. Hõigati minu nime ning kui kehalise kasvatuse õpetaja Tähti Karro mulle aukirja kätte andis, sosistas ta – jää pärast aktust kauemaks siia. Mõtlesin, et millega ma jälle hakkama sain
Aga Tähti ütles, et ta usub minusse ja kas ma ei tahaks hakata trennis käima. Ma läksin trenni. Tundsin kohe, et olin sportlaseks loodud, et saan hakkama!”
Moonika esimeseks treeneriks sai tema hilisem kasuema Katrin Palginõmm. “Jäin alati pärast trenni kauemaks. Katrin ja Ando hoolisid minust ja nad olid esimesed inimesed, kellele ma korda läksin. Äratundmine, kes on hea ja kes on halb inimene, istub minus sügavasti sees.”
Nii polegi midagi imestada, kui Palginõmmed pärast oma ainsa tütre hukkumist Estonia katastroofis Moonika oma lapseks võtsid.
Moonika on üdini siiras inimene ja ise ta arvab, et see ta probleem ongi. “Ütlen alati kõik välja, mida mõtlen.” Näiteks on Moonika kindel, et suur raha rikub inimesi. Aga mis tegelikult siin maailmas kõige rohkem loeb? Ainus tõde on piiritu ja tingimusteta armastus, ülejäänu on illusioon. “Suudan inimesi võtta sellistena, nagu nad on. Ole see, kes sa oled ja ära mängi kedagi teist.”
Õpib vigadest
Igaüks on elus vigu teinud, ka tema, kuid Moonika nimetab neid pigem õppetundideks. Ta on veendunud, et kui ta poleks 1997. aastal kätt vigastanud, poleks ta võib-olla jõudnud nii kaugele, kus ta praegu on.
Esimene suur võit ei pärine EM-ilt või MM-ilt, vaid sellestsamast 1997. aastast. “Võit on see, et tulin vigastusest välja. Viskasin 49 meetrit ja siis tundsin – ma saan edasi minna. Loomulikult valitses minus pidev hirm uuesti viga saada, kuid seni on mul hästi läinud – mul on olnud vaid üks operatsioon, paljudel teistel odaviskajatel aga 7-8.”
Moonika möönab, et sportlasteel on kõik talle kerge vaevaga tulnud. “Ma pole ju suuri kaotusi tunda saanud. Enne olümpiat. see on esimene. Ja kindlasti olid mul liiga suured lootused.” Ometi vasardas ja vasardab Moonikal peas, miks pidi ta ebaõnnestuma just olüm-piamängudel. Ajal, mil ta oli viimaste aastate tippvormis.
Kunagi ei usutud seda, et Moonika viskab 60 meetrit täis. Ta viskas. Nüüd ei usuta kindlasti ka seda, et kunagi tuleb ta olümpialt medaliga. “Aga ma tulen!”
Moonika Aava mõtted kolme katse ajal olümpial
I katse:
Moonika teeb soojendust, on närvis. Staadionile minnes saabub hinge suur rahu. “Vaatan, et päris palju eestlasi on vaatama tulnud. Kuulen hõiget: Monsa, pane! Võtan oda kätte ja jooksen kiiresti. Tean, et suudan teisi kiirusega võita, sest jõudu mul nii palju pole. Tehnilistele detailidele pole aega mõelda. Olen ikka veel kindel, et esimese katsega viskan kvalifikatsiooni täis.”
Hoojooksurada on mondo rada: tavalisest kõvem ja kiirem. Selle peal pole Moonika saanud just palju harjutada. Tal on niigi kiire hoojooks, kuid see rada kiirendab hoogu veelgi. Hoojooksu pikkusest jääb talle väheks.
Moonika läheb viskele ja kõik läks nässu. Rahuneb ja kinnitab endale, et kõik on hästi. Vaatab rahva poole, otsides tuge. “Tundsin, et olen kõva! Ja siis tekitas minus järsku hirmu teadmine, et vaid kaks katset on veel.”
II katse:
Valjuhääldist kostab: Moonika Aava, Estonia.
Moonika võtab oda ja mõtleb: nüüd lähen. Ja pea on tühi. Aeg jookseb. Ja siis on järsku nii palju mõtteid peas. “Sain tulemuse kirja. Ja tehnika on täitsa sassis. Ma ei saa aru, mis toimub.”
Treeningul ütles treener Moonikale: oled võimas! Võib tulla 63 meetrit. Moonika usub seda ka ise, sest
treeningul tuli kõik hästi välja.
“Ma ei öelnud pressikonverentsil, et võidan! Ütlesin, et alla Eesti rekordi ma rahul pole. Tahtsin endast parima anda ja tegingi seda, aga vahe oli selles, et tulemus tuli kehv. See oli ebaõnn.”
III katse:
Moonika näeb, kuidas Aivar Karotamm näitab talle tri-büünilt, et võta paar meetrit tahapoole. Muidu on Moonika hoojooksu pikkus 52 pöida, nüüd võtab ta kaks meetrit tahapoole. “Olin, OLEN supervormis. Lähen viskele – kõik on justkui aeg luubis – tunnen, et nüüd tuleb väga korralik vise. Ja siis – ebaõnn. Oda ei lenda otse, tõmme ei läinud odasse. Kõik on läbi. Nutan, sest tean, et oleksin tegelikult võinud visata kaugemale.
Tagantjärele võin öelda, et õppisin sellelt võistluselt väga palju! Et kunagi suurelt võita, pead oskama ka kaotada!”
