Meie tuntud inimeste Malaisias pool kuud väldanud ellujäämiskursust käsitlevas tõsielusarjas näib koletute kaanide ja putukate rünnakust ning ees ootavatest piinadest hirmsamaks kogemuseks saavat sisim ja väline alastiolek, mida seltskonnakroonikaga harjunud publik ehk enam arvustab kui glamuurset lavaolekut või pikantseid kuluaariseiku.

Ei ühtki varjumise võimalust halastamatute vaatajapilkude eest, mis peatselt saavad näha ka kuulsuste füüsilist nõrkust ja ebasupermanlikke etteasteid. Ei mingit halastust kortsudele, lottidele-kottidele ega pekkidele. Halvast iseloomust rääkimata.

Staaride kasutamine on täistabamus igas mõttes. Vaatajad on tegelikult väsinud tõsielusarjade laviinist, mis nõuavad iga kord tutvumist hulga uute nägudega. Siin on aga tegemist osalejatega, kes ei vaja omaks võtmist ja samastumist, vaid on tuttavad ja sümpaatsed. Valus oli vaadata Eve Kivi uputamist konkurentsis temast märksa noorematega. Praegu jäävad teised baltlased veel võõraks, nende piinad vähem valusaks, ent avastamine on alles ees.