Kes on see mees, kes seisab Tõnismäel?
Jagub neid, kes kindlalt teavad, et tegu oli Eesti ühe suurema sportlase Kristjan Palusaluga. Veidi vähem kindlalt väidavad teised, et see ei pruukinud olla küll Palusalu, aga kindlasti üks toonane sportlane.
Kunstnikele poseerinud sportlaste jutus on tubli annus tõtt, sest hea figuuriga sportlased teenisid tõesti modellitööga väikest leivalisa. Vanema põlve skulptor Jaan Vares kinnitas sedagi, et tema on oma üliõpilastega Palusalu kunstivormi valanud. Tõsi aastaid, isegi aastakümneid pärast pronkssõduri tegemise aega.
Ühe legendi järgi on Enn Roos ise 1960. aastate algul öelnud, et ta tegi Tõnismäe kuju vabamaadluse meistri Helmut Puuri järgi. Aga selle jutu lükkab vana sportlane ise praegu ümber. “Roosiga puutusin küll kokku, kuid aastaid hiljem ning poseerisin talle hoopis ühe teise, lenduri kuju jaoks. Ajasin lendurikombinesooni selga,” lausus Puur, kes on koos teiste sportlastega ka kunstiinstituudis modelliks käinud.
Legendid räägivad sellestki, et tegelikult oli modell teeninud Saksa poolel, kuid sõja lõpus venelastele kätte jäänud ning selle armee tööpataljoni võetud. Intrigeeriv, aga vähetõenäoline lugu. Stalini aastatel ja äsja okupeeritud aladel jälgisid võimud väga hoolega, keda lastakse kujutada. Ajakirjanik Kaido Liiva, kes Enn Roosiga aastakümneid tagasi intervjuu teinud, mäletab kunstniku juttu sellest, kuidas talle heideti ette, et skulptuur meenutab eestlaste jaoks rahvuskangelast Palusalu ja isegi Tartus maha võetud Kalevipoja vabadussammast, ning Roos pidanud kuju muutma, et poleks enam aimatavatki sarnasust.
Kas modelle oli mitu?
Viimastel päevadel pärast seda, kui lehes pronkssõduri modelliloost kirjutasime, on Eesti Päevaleht saanud peaaegu kahe käe näppude jagu vihjeid konkreetsete modellide kohta. Neist osa langeb kokku ka legendides räägituga ning suure tõenäosusega on poseerinud mitu meest.
Arvestades aega ja võib-olla sedagi, et monumenti vaadati ka kui kurba eesti sõdurit, kes tunneb end pigem kaotaja kui võitjana, ning et seda pidasid rohkem omaks Eesti laskurkorpuse mehed, on modellid eelistanud oma osalusest vaikida. Vähemalt väga pikalt nad vaikisid, enne kui lähedastele või väga headele tuttavatele asjast kõnelesid.
Kes nad siis olid? Nimetatud on Albert Adamsoni, Helmut Pormeistrit ja Haljand Hallismaad. Neist kellegi käest ei saa täna enam küsida: kas olid sina?
Raskejõustiklase ja kauaaegse pedagoogi ning koolijuhi Haljand Hallismaa kohta ütles tema kunagine kolleeg Leonid Fiveger, et mees on ise poseerimist ka kinnitanud.
“Ma täpselt ei mäleta, mis aastal, kuid see modelli teema on juba kord aktuaalne olnud ja ühes artiklis nimetati modellina Haljand Hallismaad. Ma küsisin tema käest kinnitust, mille peale vastas ta jaatavalt,” lausus Fiveger.
Hallismaa tütre sõnul pole tema isa suust midagi niisugust kuulnud ega taha ka sel teemal kõnelda.
Ühena pakuti modelliks Kirovi kalurikolhoosis töötanud endist vasaraheitjat Helmut Pormeistrit. Samuti manalateele läinud mees oli kunagi sõpradele rääkinud, et näe, venelased käivad 9. mail mind kummardamas. Kas see oli naljajutt või tõepõhjaga lugu, on raske kindlaks teha.
Aga kolmanda mehe, Albert Johannes Adamsoni poseerimine Roosile peaks olema päris kindel. Sellest ei räägitud isegi perekonnas. Tütar oli juba ise täiskasvanud, kui isalt või emalt sellest kuulis.
Laiaõlgne puutöömees
Vaeslapsena Saaremaal üles kasvanud Albert Adamson töötas 1947. aastal Luteri vabrikus – või oli sellel siis juba muu nimi – puiduosakonna töölisena. Albert oli tugev laiaõlgne mees. Ilmselt koduteel oli skulptor Roos teda märganud, mõnda aega isegi vargsi jälgimas käinud ning lõpuks poseerima kutsunud.
“See oli tõsine töö – ükskord oli ta pidanud seisma kümme tundi järjest,” rääkis tütar. “See oli talle rahateenimise võimalus ja poliitikast hoidus ta eluaeg eemale.”
Sõjas ei osalenud Albert Adamson ühel ega teisel poolel, sest noorena oli ta traktoril töötades käeluu murdnud, see oli halvasti kokku pandud ning nii jäi käsi eluks ajaks veidi kõveraks. Seetõttu pääses ta ka mobilisatsioonist.
“Kuju on üsna täpselt isa nägu ja kõver käsi on kiivri peal,” rääkis tütar.
Poseerimisloost teavad ka mitu teist Albert Adamsoni sugulast ja nii käidi Tõnismäe kuju vaatamas kui onu Albertit.
Tütre sõnul oli isa ise nimetanud seda kuju mitte võitjate, vaid kaotajate mälestusmärgiks. Kui jagada Eesti inimesed pronkssõduri mahavõtmise pooldajateks ja vastasteks, siis selle modelli lähedased kuuluvad esimeste sekka.
