Teadmata on ka koht, kuhu visiir paigutada ja muuseum rajada. Rootsi meremuuseum peab valitsusele ettepanekud tegema selle aasta lõpuks.

Nädalavahetusel näitas Rootsi meremuuseum ajakirjanikele praegu Rootsi sõjaväe kaitse all hoitavat 60-tonnist Estonia visiiri. Üle kümne meetri kõrgusel visiiril on praegugi näha rebenemise jälgi: tohutu mõlk esiosas ning tugevalt väändunud terasplaadid tagaosas. “See on osa Estoniast ja osa seletusest, miks nii juhtus,” rääkis Hemerson.

852 inimese surmaga lõppenud Estonia hukkumise põhjustas rahvusvahelise uurimiskomisjoni versiooni järgi see, et visiiri kinnitused ei pidanud 28. septembril 1994. aastal suure tormiga Läänemerel vastu ning murdusid. Visiir kukkus eest ära ning vesi tungis laeva.

Praegu lebab tohutu visiir Stockholmist lõunas asuvas saarestikus Älvsnabbenis Rootsi kaitsejõudude baasis. Visiiri sööb rooste, mis tähendab, et ligi kümme aastat lageda taeva all hoitud teraskoloss tuleb enne muuseumisse paigutamist konserveerida. Hemersoni sõnul on üks võimalus, et roostest puhastatakse osa visiirist, aga paremini säilinud osad jäetakse mineviku meenutamiseks selliseks nagu see on.

Visiir ootab õiget kohta

Pärast visiiri murdumist õnnetusööl suutis Estonia pinnal püsida veel napilt kümme minutit. Kuna visiiri analüüsimine oli õnnetuse põhjuste selgitamisel üks võtmeküsimusi, tõsteti visiir erinevalt Estoniast 1994. aasta novembris ligi 80 meetri sügavusest pinnale.

Visiir veeti seejärel Soome Hankosse, kus rahvusvaheline komisjon seda uuris. 1999. aastal andis komisjon visiiri üle Rootsi meremuuseumile ja see viidi Södertäljesse. Praeguses asupaigas sõjaväebaasis lamab visiir 2002. aastast.