1802. aastal Tartus taastatud ülikool oli loodud tollase moodsa saksa ülikoolimudeli alusel, mille üheks uuenduseks oli praktiliste, rakenduslike erialade õpetamine. Üheks niisuguseks oli sõjandus, sõjateadused. Saksamaal oli ülikoole ohvitseriväljaõppesse kaasatud juba 18. sajandi lõpul. Königsbergis, Frankfurdis Oderil ja Halles saadeti seal paiknenud rügemen-tide nooremohvitsere ja allohvitsere kohalikesse ülikoolidesse eriprogrammi alusel end täiendama.

“Peaaegu” omaette

teaduskond

Sõjateaduste õpetamiseks Tartu Ülikoolis oli ette nähtud erakorraline professuur filosoofiateaduskonnas. Esimeseks professoriks valiti 1803 preisi päritolu erumajor Friedrich Gottlieb von Elsner, kes aga kutsuti 1812 seoses sõjategevuse kandumisega Venemaale (Napoleoni sissetung) tegevväkke ja ülikooli ta enam tagasi ei pöördunudki. Kuni 1818. aastani luges sõjateadusi ülikooli matemaatika-professor Johann Sigismund Huth. 1819. aastal ülikooli sõjateaduste erakorraliseks professoriks valitud Wilhelm Carl von Aderkas, samuti preisi erumajor, jäi sel kohal ka viimaseks. Tema pensioneerumise järel 1830. aastal sõjateadusi ülikoolis enam ei õpetatud.

Huvi sõjateaduste vastu oli tollaste üliõpilaste hulgas suur. Ülikooli kuraator F. M. Klinger kirjutas 1804. aastal: “Sõjateadused, mida ülikooli asutamisel loeti peaaegu kõrvaliste ainete hulka, muutuvad nüüd niivõrd tähtsaks, et moodustavad nagu omaette teaduskonna.”

Aastatel 1803–1830, mil sõjateadusi Tartu Ülikoolis õpetati, valis selle peaaineks 123 üliõpilast, neist lõpetas täiskursuse 97 tudengit. Kuid palju tollaseid üliõpilasi kuulas sõjateadusi kõrvalainena. Enamik sõjateadusi õppinuist, nii nagu üliõpilastest üldse, olid baltisakslased. See oli igati loomulik, kuna ülikooli õppekeeleks oli saksa keel.

Sõjateadusi peaainena õppinuil oli võimalus valida kahe suuna vahel: esiteks jala- ja ratsaväe alane ettevalmistus; teiseks suurtüki- ja inseneriväealane ettevalmistus.

Ühendati teadus

ja väljaõpe

Aineprogrammid koostas ülikooli esimene sõjandusprofessor Elsneri, kes võttis aluseks Saksa ja Prantsuse sõjakoolide tollased programmid. Ained jagunesid üld- ja eriaineteks. Näiteks kuulasid jala- ja ratsaväesuuna tudengid üldainetest vene ja prantsuse keelt (olid paralleelselt tolleaegse Vene armee komandokeelteks), ajalugu, füüsikat, aritmeetikat, geomeetriat ja trigonomeetriat, rakendusgeomeetriat, situatsiooniplaane (taktikalised plaanid/skeemid); eriainetest aga välifortifikatsiooni, püsifortifikatsiooni aluseid, jala- ja ratsaväetaktikat, sõjateadust (omaaegne teadmiste süsteem sõja iseloomust, seaduspärasustest ja vormidest). Tavapäraseks ja soovitavaks peeti õppida veel vehklemist, ratsutamist, ujumist, tantsu ja joonistamist.

Ülikoolis õpitu andis võimaluse saada diplom sõjanduse alal. Tegevteenistuse ohvitseriks saamiseks tuli aga läbida veel praktiline väljaõpe rivi, laskeasjanduse, taktikaliste väliharjutuste jms alal. See oli võimalik tegevvägedes või kadetikoolis kolme kuni kuue kuu jooksul, misjärel kandidaat sai lipniku või nooremleitnandi auastme ning suunati teenistusse.

97-st sõjanduse põhierialal lõpetanust läks ohvitserina tegevteenistusse 56. Kõigist Tartu Ülikoolis 19. sajandi esimesel kolmandikul õppinud üliõpilastest teenis hiljem ohvitserina 104 meest. Neist jõudis kõrgemate auastmeteni 23: üks kindralfeldmarssal (Friedrich Wilhelm von Berg), kolm täiskindralit, kaheksa kindralleitnanti ja 11 kindralmajorit.

Mitte väga mõjukate arvude kõrval võib rõhutada Tartu Ülikooli taustaga ohvitseride hariduse kvaliteeti – viimane oli aluseks ka kõrgemate auastmete saamisel. Sellest veelgi olulisemaks tuleb aga hinnata akadeemilise õpetuse ja sõjandusliku väljaõppe ühendamise ideed Tartus. Sellele mõttelisele alusele on rajatud ka KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli ja Balti KaitsekolledĻi tänapäevane kõrvutieksistents Tartus Ülikooliga.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid