Eero Medijainen: puhtaid fakte ja neile rajatud ajalugu ei ole olemas
Terve septembri kestnud väitluse tulemusel sai meile järjekordselt selgeks, et 60 aastat tagasi toimunut hindame väga erinevalt, et üht ja selget ajaloolist tõde ei ole.
Siin ei saa muidugi mööda sammastest. Kuid ajaloolased ei esitanud nende kohta palju seisukohti, need ei huvitanudki eriti kedagi. Oli rohkesti poliitikute seisukohti, mis lähtusid muudest kaalutlustest kui ajaloo selgus. Need, kes ajalugu väärtustavad, olid suhteliselt ühel meelel.
Öeldakse, et lähiajaloo uurimine ongi keerulisem, kuna see on veel segatud poliitikaga. Meilegi vaatavad lähiajaloo hindamisel vastu lausa riigikogu seisukohad – poliitiliselt on kuulutatud terve periood kuritegelikuks, mis ka uurimisel ei selguks.
“Lähiajalugu” on definitsioonina eesti keeles ebaõnnestunud ja seda pole üldse ajaloolased kasutusele võtnud. Ka ajalised piirid on hägused. Mõnel pool algab see 19. sajandi algusest ja teisal I maailmasõjast. Saksamaal algab lähiajalugu alles 1945. aastast.
Põnevam küsimus on see, kus lähiajalugu ja tema uurimine lõpeb. Kas poliitika ja ajaloo vahel on ajaline vahe? Seda ei tohiks minu meelest olla ja vahet rõhutavad pigem politoloogid, kes ehk ei soovi ajaloolasi tänasele päevale liiga lähedale.
Rõhutakse sellele, et ajalugu eeldab tõsist uurimist ja tõsine uurimine omakorda teatud ajalist distantsi. See on ka ajaloolaste hulgas levinud seisukoht, mis on meile endile natuke kätte maksnud, sest me oleme võõrandunud politoloogiast ja poliitikast ega ole endale välja arendanud lähimate sündmuste uurimiseks vajalikke töövahendeid, teoreetilist alust, metodoloogiat.
Ajaloolased laenavad üsna palju teistelt teadustelt – näiteks astronoomialt, kust on võetud ajaarvamine sajandites. Ajaloolaste ajajaotus on sisult hoopis teistsugune, aga see on 21. sajandi alguses unustatud. Nagu paraku seegi, et puhastele faktidele toetuvat ajalugu pole olemas.
On väär arvata, et kui teame ja mäletame Eesti ajaloo põhifakte, siis on kõik korras. Et teame fakte, koostame neist kronoloogiaid – ja kõik on paigas.
Paraku on üldhariduskooli ajalooõpetus just väga faktikeskne ja uued põlvkonnad kasvavad üles vanas faktiusus. Ehk on nii kõige lihtsam, aga hinnangud-tõlgendused lähevad nii kaotsi. Kuigi faktivalik ise on ka hinnang.
Gümnaasiumides on siiski toimunud päris suur muutus, ja enamasti on õpetajad (muidugi mitte kõik ja kõikjal) faktikesksest õpetamisest loobunud. Pigem on faktikultus professionaalsete ajaloolaste häda, kellest tipud muidugi tunnistavad, et pole olemas fakti kui niisugust, mis on hinnangutega väärtustamata. See ei tähenda, et fakti tuleks pidada ebaoluliseks. Ajaloo õpetamisel on tähtis see, et mõeldaks, miks üht või teist fakti on just nii hinnatud ja väärtustatud ja teist jälle teisiti. Usun, et tänapäeva õpilastel aitab selline vaateviis lähiajaloos toimunut sama hästi hinnata kui kaugema mineviku sündmusi.
Võtame näiteks 1930-ndad, mille osas ei ole saavutatud selget kokkulepet, kuidas hinnata Eesti riigivõimu tegevust, lihtsustatult öeldes: kumb oli õige mees, kas Päts või Tõnisson? Küsimus on vastamata ja ka meedias viidatakse hinnanguid andes ajaloolaste uurimustele, mida peaaegu keegi tegelikult lugenud ei ole. Sellega toodetakse küllalt kauge aja kohta, mille osas võiks olla selgus käes, aina uusi müüte.
Ma ei arva, et ühtki ajalooperioodi saaks kunagi lõplikult selgeks pidada. Selge on ainult see, et mingil perioodil toimunud sündmusi, fakte saab alati erinevalt hinnata ja ses osas valitseb ajaloolaste hulgas ka palju väärt üksmeel. Kuid miks peaks mõistma hukka erinevaid hinnanguid? Paljudele ajaloolastele on omane tahtmine olla ülimalt objektiivne, lähtuda ühest kindlast maailmanägemusest ja anda sellega ka teistele kätte hinnangud, mis on õige ja mis väär.
Mitteajaloolaste kirjutised ja neis sisalduvad hinnangud kindlasti rikastavad ja tervendavad ajaloolist mõtlemist. Ka siis, kui näiteks poliitikud pole ajaloolaste tekste lugenud – ega see nende hinnanguid vähem väärtuslikuks tee.
Mingil hetkel suruvad ühed poliitikud ühiskonnale peale oma ajaloonägemuse, siis jälle teised oma, aga rahva mälu talletab kindlasti ka nägemused, mis parasjagu ei domineeri. Tuleb meeles pidada, et nii nagu tänapäev on mitmevärviline ja mitmeti tõlgendatav, on seda samamoodi ka ajalugu. See tähendab, et üksmeelt ei teki niikuinii.
Nii et me ei saagi kunagi selgust, kas Eesti valikud Teise maailmasõja eel ja ajal olid õiged või valed?
1939/40 ja Pätsi tegevus on hea näide sellest, kui aktuaalne on ajalugu. Sel teemal võetakse väga palju sõna, sest see läheb inimestele korda. Kuid poliitikud peavad sellest rääkides alati silmas tänapäeva – mis ametikohal nad parasjagu on, kuhu lähevad, mida peavad kasulikuks. Näiteks poliitikud, kes on propageerinud Euroopa Liitu ja NATO-sse minekut, on toonud põhjenduseks, et meiega juhtus 1940 just see, mis juhtus, kuna me olime üksi.
Kes põhjendavad sõjaliste kulutuste suurendamist, põh-jendavad seda samuti tolle ajaga – et meil läks halvasti, kuna meil ei olnud piisavat relvastust jne. Üldise tendentsina sobib siia juurde rääkimine Pätsist ja teistest poliitikutest kui pooleldi äraandjatest ja vigade tegijatest, korruptantidest. Selle taga on siiras soov veenda kõiki, et kui nemad olid pahad ja tegid vigu, siis kuna meie sellest aru saame ja oleme võimelised teiste vigadest õppima, siis järelikult meie nii pahad ei ole.
Niisiis on lähiajalugu väga selgelt päevapoliitika tööriist.
Seda kasutatakse kindlasti ära, aga ma ei arva, et need, kes ajalugu kirjutavad, oleksid ära ostetud või täidaksid poliitilist tellimust. Kirjutatakse siiralt, aga kirjutaja ei suuda sageli ületada oma maailmavaadet. Ja nii poliitikul kui ka ajaloolasel on ju oma kindel maailmavaade.
Ajaloolane peaks uurima juba eilset päeva, sest seegi on minevik. Aga tööriistad on, nagu ütlesite, kehvapoolsed. Ja siis tekib paratamatu olukord, et ajaloost kirjutavad teised, kellel pole selleks professionaalset ettevalmistust, ja teevad seda käpardlikult, loovad müüte, mis on vähe, kui üldse põhjendatud, aga mõjuvad usutavalt ning kinnistuvad.
Ajaloo uurimise eesmärk ei ole ju lõpliku tõe ütlemine. Teadusliku uurimisega on tegemist siis, kui on uudishimu. Ja see võib viia erinevate tulemusteni. Ka tänapäeva kirjeldamisel ei ole see ju probleem, et on eriarvamused. Teaduslikud probleemid tekivad siis, kui minnakse edasi eetikaküsimustest, mis on hea ja paha, õige, vale, oluline, ebaoluline. Ajalugu algab siis, kui tekivad muud põhimõttelise tähtsusega küsimused.
Kui kaks poliitikut väidavad midagi erinevat, üksteisele vasturääkivat, siis ei tähenda see, et ajaloolane peaks sekkuma ja uurima, kumb räägib õiget juttu. Aga on teemasid, mida tuleb sügavalt kaevata.
Ajaloolastelt tahaksid küllalt paljud saada valmislahendusi, et oleks lihtsam elada. Et – öelge meile, mis oli õige, ja lõpetage vaidlemine.
See on täiesti inimlik. Ja inimestele võiks vastu tulla ja pakkuda valmistõdesid. Aga ma loodan, et aina vähemaks jääb inimesi, kellele saab öelda, et nii oli, ja nad lepivad sellega. Mida rohkem on ainutõega rahulolijaid, seda ohtlikum on see ühiskonnale, eriti demokraatlikule ühiskonnale.
Ajaloolased saavad lõplikke vastuseid anda küll, aga lisades, et iga fakt eksisteerib koos millegagi, ta on olemas paratamatult ainult kindlas taustsüsteemis. Kui räägime õigusest, siis võtame taustaks rahvuse ja kinnitame, et rahvusel on teatud õigused. Siis võtame fakti ja vaatame, kas see fakt vastab selle rahvuse õigusele, näiteks enesemääramisõigusele. Aga siit satume kohe juura valdkonda, kus tuleb öelda, kas fakt oli sel hetkel kehtinud õigusaktidega kooskõlas või ei vastanud neile.
Muidugi otsitakse ka üldisemat, mis kuulub juba ajaloofilosoofia valdkonda. Võib ütelda, et inimesel on õigus elule või vabadusele. Aga kui võtame Etioopia näljahädalise ja Ameerika miljonäri õiguse elule, siis need ei ole ühesugused. Ja tuleb küsida, et kui nende elud on üheväärsed, siis miks on ühel õigus ühesugusele ja teisel teistsugusele elule.
Sama lugu meil – meil oli õigus vabadusele ja me saime iseseisvuse. Järelikult kui meilt see ära võeti, siis oli see ebaõiglane, meie õiguse vastane.
Siin peaks ehk küsima, kui õigel ja õiglasel viisil see iseseisvus saavutati või hangiti. Vabadussõja osas valitseb rahu ja üleüldine kokkulepe, et see oli hea ja õige asi. Unustatakse, et ka selles sõjas oli eestlasi ja Eesti elanikke mõlemal pool rinnet, nagu ka teises sõjas. Iseseisvuse ajal jõuti Vabadussõda mütologiseerida ja hiljem valitses selle ümber üldse vaikus, aga vähemasti minu jaoks on selles veel hulk vastamata küsimusi.
Tõepoolest, minulgi on. Rahvusvaheliste suhete teooria seisukohalt võib küsida, kas Vabadussõda üldse oli sõda. Kui lepime kokku, et sõda on relvastatud konflikt, kus saab teatav hulk inimesi surma, võime Vabadussõda sõjaks pidada. Edasi, tähistame ka võitu selles sõjas. Kui on võidupüha, siis peaks olema see, keda võideti, sest võit pidi olema võit kellegi üle. Ent kas me sõlmisime selle võidetuga ka mingi rahulepingu? Ei – see on tänaseni sõlmimata. Aga võitu selle üle, kellega hiljem rahulepingu sõlmisime, me ei tähistagi.
