Kukeleegua linna raamat oli naabritüdrukutel olemas, kuid selle varjutas ilmselgelt dr Meerikese ja Ponts-Ontsu merereis. Kui mu ületöötamise all kannatav mälu ei eksi, siis oli see üks kena antiutoopia. Maailmarändurid sattusid kuhugi, kus kriminaale karistati sundkorras suhkru söömisega. Võib-olla just selle raamatu lugemise tagajärjel ei läinud mul lapsepõlves magustoit ega muu kahtlane ja magus ollus alla. Šokolaad küll, see oli pruun, aga kindlasti mitte midagi, milles ma kahtlustasin suhkrut. Võib öelda, et “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” on raamat, mis muutis mu elu.
VAHUR AFANASJEV
Vaidlo on/oli Eesti parim utopist. Kui Ristikivi “Imede saar” on armetu fantaasia utoopia teemadel, siis Vaidlo Kukeleegua on elegantsete suletõmmetega loodud toimiva sotsialistliku ühiskonna konstruktsioon. See ei hälbi ponnistavasse struktureerimisse, on lihtne ja inimlik. Tõsi jah, vähemalt mulle pakkusid Vaidlo tekstid suuremat intellektuaalset erutust teisme-east alates, lapsena jäi nende suurem sisu arusaamatuks, sellal kui otsene lugu tundus lapsikuvõitu.
Muidugi pole Vaidlo raamatud vaid hea sotsiaalpoliitiline fiktsioon. Tegu on elu kauni, naljaka ja veenva ümberpildistusega, Babeli ja Harmsi vahelise tekstuaalse imedemaaga. Vaidlo raamatuid peaks trükkima aina ja üha uuesti, vaimseks söödaks meie noorsoole.
MART JUUR
“Suurtükiväelane Peeter Poligon pajatab” oli kindlasti üks minu lemmikraamatuid lapsepõlves. Mu oma paps oli vana korpusepoiss, ta vahest vintis peaga rääkis ka naljakaid sõjaväelugusid ja need Poligoni lood kõlasid minu jaoks nagu oma isa jutud. “Lood Kukeleegua linnast” ja doktor Meerikese lood olid samamoodi kapsaks loetud.
Meeles on üks jube külm talv, üks konkreetne õhtu õigupoolest. Elasime maal, üksikus kohas Lõuna-Eestis, akna taga ulgusid hundid ja maja ei läinud õieti soojakski, ehkki kõigi ahjude all oli tuli vahetpidamata, pakane oli metsik. Istusin ahju ääres, paks kampsun seljas ja lugesin “Doktor Meerikest”. Ema keetis teed ja isa toppis muudkui puid ahju ja õde väntsutas kassi. Selline õdus ja natuke õudne talveõhtu selle toreda raamatu seltsis on mul meelde jäänud.
VAAPO VAHER
Mina ei kasvanud Kukeleegua najal, aga Vaidlo oli mälestusväärne autor ka minu jaoks. Ainult et varem, viiekümnendate keskpaiku, siis kui tulid ta “Kadunud havi”, eriti aga “Kotkamäel karjub kajakas”. Need raamatud erinesid veidi konventsionaalsest sangarlikust pioneerimütoloogiast, igatahes tundusid tollal värske lugemiskraamina ja kujutasid toonases lasteraamatute nappuses rõõmsat lisa. “Kotkamäesse” oli kirjanik suutnud süstida isegi tasast lapselikku erootikat, sealt käis läbi miski Ennu-Ella sõprusliin. Alateadvuses hakkas poisikesest lugeja aduma oma sugu.
KERTTU RAKKE
Robert Vaidlo loomingule mõeldes tuleb kõigepealt ette tema omapärane huumor ja võime näha asju nii, et lapsel on tema jutte lahe lugeda. “Lood Kukeleegua linnast” meenutab mulle gripiviirust, mida põdesin 9-10-aastaselt. See raamat (raamatukogust laenatud ja üsna räsitud nurkadega) aitas mul seda üle elada. Praegu ei suuda ma väga täpselt meenutadagi, mis seal täpselt toimus, aga igal juhul olid need tegelased ja nende seiklused teistsugused kui teistes lasteraamatutes. Palavik sai nende abil oma teenitud palga – kadus.
“Kessut” mäletan rohkem televisioonist, ja sealt meenub esmajoones söögitegemise masin, kus kõige muu huvitava juures valmis imepärane roog – lambarasv vahukoorega. Armastan seda seika sõpradele meenutada, kui keegi on köögis maitsva toidu asemel midagi “omapärast” või “eksootilist” meisterdanud.
NAVITROLLA
Lapsena olin Vaidlo raamatute suur fänn, need meeldisid väga. Muidugi telelavastus “Kessu ja Tripp” oli absoluutne tipp, seda ma ootasin, ja niipalju meenub, et see kõik oli väga normaalne minusugusele lapsele. See polnud mingi titekas, vaid kõik oli kui päris. Täitsa kindlasti on need inimesed, kes Vaidlot lugesid/vaatasid, nüüd paremad inimesed.
AARNE RUBEN
Sattudes “Kessu” raamatust ja telelavastusest vaimustusse, mõtlesimegi meie õega ise ka konstrueerida midagi kuulsa aparaadi “Supramakt” taolist, mis tegeleks niihästi supi, prae kui magustoiduga. Minu versioonis töötas see hammasrataste ülekandega töötava mängutibu sisemusest ära võetud mootori abil. Lõpuks sattusid selles mängus rosinad supi sisse. Robi Vaidlot olen aga “Õhtulehes” töötades mitu korda tahtnud intervjueerida, aga ikka ei olnud teda kodus – vanameister oli väga aktiivse elulaadiga.
ROLF LIIV
Robert Vaidlo raamatutest mäletan “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärast merereisi”, mis tundus mulle lapsena kuidagi ebareaalsena, kuid ometi elasin sellele haaravale loole, mida ema mulle ette luges, siiski kaasa. Omapärased tegelasnimed mõjusid algul ehk võõristavaltki, aga loo edenedes harjusin. Huvitaval kombel läks tema armastatumaid teoseid “Kessu” minust kuidagi mööda, raamatuna ei mäleta seda üldse ja televersioon ei jätnud sügavat muljet. Hiljem tundsin end isegi kuidagi alaväärsena, et selline tuntud raamat mul lugemata jäi
PEETER SAUTER
“Lood Kukeleegua linnast” on ikka õige hea. Seal tekib uus detailides usutav maagiline maailm, kuhu lugedes saab sisse pugeda. Sellist asja juhtub isegi lastekirjanduses harva. Rääkimata muust kirjandusest. Aga ega Robert Vaidlol alati nii kümnesse ei trehvanud. Ja mitte kellelgi ei trehva.
Hakkasingi nüüd mõtlema, et kuidas küll läheb nii, et mõnel inimesel õnnestub vaid kord elu jooksul selline Kukeleegua valmis teha. Ja mõnel õnnestub rohkem. Need Lindgrenid, kel rohkem õnnestub, on juba väga head. Aga õnn seegi kui ükski tuleb. Võib-olla aitasid maagiale kaasa ka pildid ja paksud kaaned, ei tea. Näiteks Peeter Poligon oli ju ka ajaviide, aga Kukeleeguaga ei saa teda üldse võrrelda.
Ja veel tuleb meelde, kuidas ma Vaidlot kartsin, kui me Rein Rauale külla läksime. Ilmselt tegime me Harju tänava maja õues mingit koerust. Igatahes kärkis Vaidlo meiega üsna karmilt, nagu komandant. Rein ütles, kes see mees oli ja ma ei saanud hästi aru, kuidas siis nii. Lastekirjanik oleks pidanud ikka hea olema nagu Lenin. Isegi halbade laste vastu.
