ANDRUS KIVIRÄHK: Paar lihtsat küsimust seoses usuvaidlusega

MIKS kannab riigitelevisioon üle jumalateenistusi?

Tegelikult veendun ma aina enam selles, kui õige on enamiku minu sõprade-tuttavate suhtumine kirikusse – nad lihtsalt ei mõtle sääraste asjade peale.

See on maailm, mis neid ei huvita ja mida seetõttu nende jaoks ka ei eksisteeri. Paljud neist ehk ei teagi, et kusagil peetakse ikka veel jumalateenistusi.

Kiplingi Mowgli lugudes suhtusid džunglielanikud samamoodi ahvirahvasse. Nemad olid puu otsas, teised loomad puu all ja polnud mingit tarvidust pilku latvade poole tõsta, isegi kui sealt vahel risu ning pähklikoori alla pudenes. Koguni siis, kui maapinnale prantsatas mõni paks ahv, oli võimalik teda mitte märgata ning rahulikult teises suunas minna. Džungel oli ju suur ja lai.

Mina päris nii ei suuda. Puu otsast alla pudenenu äratab minus alati teatud küsimusi, nagu ta äratas neid ka Jaak Urmetis. Paraku tegi Jaak selle vea, mida ikka noorel ajakirjanikul ette tuleb – ta esitas küsimusi korraga liiga palju. Säärasel juhul on aga kogenud demagoogil alati võimalik rääkida just seda, mis talle endale meeldib ja kõige mugavam tundub.

Seegi kord haarati kinni vanast heast “nõukogude võimu poolt läbiviidud ajupesu” teemast ja targutati ateismi olemuse üle. Ikka, ikka – ka ateism on omamoodi religioon jne.

See tuletab meelde kleptomaani, kes ei suuda nõustuda oma tõve ainukordsusega, vaid kinnitab veendunult, et ka mittevarastamine on omamoodi haigus. Umbes nii: sa ei varasta, kuna tunned paanilist hirmu tabamise ees või midagi muud säärast. Kui asi segaseks ajada, on alati võimalik väita ja tõestada mida tahes. Ning teemast mööda rääkida kirikutegelased juba oskavad.

Ahv oma teerajal

Tahaksingi nüüd vältida Jaak Urmeti vigu ja tuua diskussiooni tagasi reaalsete probleemide juurde. Esitan hakatuseks paar väga konkreetset küsimust, mis on mul tekkinud, nähes piltlikult öeldes ahvi oma teerajal.

Näiteks – miks viibib igal aastal Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil kaplan, kes sunnib kõiki sõdureid, sõltumata nende maailmavaatest, jumala poole palvetama?

Teiseks – miks kannab meie riigitelevisioon aeg-ajalt üle jumalateenistusi? Ma ei tahaks kuulda vastust: sellepärast, et kõik usklikud inimesed ei saa kirikusse minna. Paljudel inimestel jääb vahel kusagil käimata, eakas filatelist ei jõua näiteks margikogujate koosviibimisele, aga selle huvirühma üritusi ei pea riigitelevisioon millegipärast oluliseks kajastada.

Loomulikult on ka neile, väga lihtsatele küsimustele võimalik vastata ülimalt metafüüsiliselt, pannes käed hardalt rinnale risti. Ega ma kiriku väljaõppinud sofistidelt muud ootagi. Aga ehk mõtleb asja üle järele mõni ilmalik võimukandja – selline džunglielanik, kes pole siiani lihtsalt viitsinud märgata, et ahve potsatab latvadest alla aina rohkem ja rohkem ning mingil hetkel muutub see juba tüütuks.

Samal teemal:

Jaak Urmet “Ühiskond vajab ateistlikku selgitustööd”, EPL Möte 12.10.

Arne Hiiob “Ateism ühiskondlikuks normiks?”, EPL 15.10.

Atko Remmel “Ateismi nostalgia”, EPL 19.10.