See habemega anekdoot ütleb ilusasti ära probleemi olemuse. Näitab, kuidas sihiks on omakasu, kuid seda tuleb taotleda konventsionaalsete reeglite kohaselt. Kiiduväärne tee saada suurem muna endale, kui krahmamise asemel teha esimesena pakkumine – viisaka inimesena peab teine siis väiksema võtma. Soovitud tulemuse saamiseks tuleb alasti ahnitsemise asemel kasutada vangerdust.

Loomadel on lihtne ja loomulik. Arvatavasti olete söötnud linde, näiteks tuvisid või varblasi. Eks ole, nad sööstavad ennastunustavalt neile visatud saiapala poole. Ellu jäävad ja kosuvad vaid need, kes jõuavad teistest ette.

Suuremeelsust oodatakse inimmaailmas küll suhteliselt ohututel aladel. On viisakas avada uks ja lasta daamil enne siseneda. Aga kui ikka on tegemist eluliselt oluliste hetkedega, käib samasugune võidujooks nagu tsiviliseerimata loomade maailmas. Kui kaua kokutad, pistab näljane naaber nahka ka väiksema muna. Katsu seista järjekorras hulludel päevadel! Või töö hankimisel.

Loomulik ja kunstlik

Moraalireeglid võivad olla väga isesugused ja need paneb paika ühiskond. Evolutsioonilises psühholoogias käsitletakse inimloomust mehhanismide kogumina, mis on loomuliku valiku teel edasi kandunud seetõttu, et need süsteemid on lahendanud kohastumisel tekkinud probleeme. Neid mehhanisme aktiveerivad keskkonna stiimulid, tulemuseks on teatav käitumine. Siia kuulub ka kultuur, mida määratletakse kui evolutsiooniliselt kohastumuslikuks osutunud käitumis- ja psühholoogiliste mehhanismide kogumit, mida indiviidid annavad edasi ühelt põlvkonnalt teisele.

Kultuurimustrid on sügavale sisse dresseeritud ja pealiskaudsel silmitsemisel ei saa vahet, mis on kaasa sündinud ja loomulik (ehk looduslik), mis kultuurist tingitud ja kunstlik. Võtame näiteks perekonnaelu. Monogaamiat esineb loomariigis siis, kui see on osutunud kasulikuks lõimetishooles. See, kas vanemad kohtuvad ainult paaritamiseks või on isasel ka järglaste eest hoolitsemisel roll, on ju liigiti erinev.

Daly ja Wilsoni ülevaateuuringus on analüüsitud andmeid 849 kultuuri kohta ja leitud, et ainult 137 kultuuris kehtis range monogaamsus. Enamik kultuure lubas polügaamset suhet. See kinnitab postulaati, et evolutsiooniliselt on inimese kõige kohastumuslikum käitumine polügaamia. Just see kindlustab parimate järglaste saamise ja eduka kasvatamise. Abielurikkumise keeld ei ole põhjendatav bioloogiliselt, vaid ainult kultuurinormiga. Richard Wrangham väidab, et inimsugu oleks võinud areneda vähem vägivaldseks ja agressiivseks, kui ta praegu on.

Riik kui isa

Mulluses Saar Polli küsitluses Eesti elanike moraali ja väärtushinnangute kohta selgus, et Eesti inimene seab – veel! – oma elus esikohale perekonna. 76% luges seda väga tähtsaks ja 21% tähtsaks. Selgus ka, et perekonna tähtsus on seotud majandusliku olukorraga: kitsikuses elavatele oli pere olulisem. Niisiis ei ole perekonna püsimises peamine armastus, vaid suhtelise vaesuse puhul ökonoomsus majanduslikus mõttes.

Keskmine eluiga Eestis oli 1900. aastal 36 aastat. Mehe ja naise kooselu kestis heal juhul kümmekond aastat ja selle pidas ka armastus vastu. See oli aeg, mil lapsi koheldi veel tasuta teenijatena ja pandi otsemaid tööle, kui nad kõndima õppisid. 19. sajandil võisid lapsed anda isegi poole pere sissetulekust. Algul hanekarja, viieaastasena seakarja, siis veiseid karjatama ja muid talutöid tegema, nii et kooligi pääses vaid südatalvel neljal-viiel kuul. Nüüdseks on laste ekspluateerimisel lõpp. Nende osaks on vanemate raha kulutamine, mitte enam selle teenimine. Praegune lapse kasvatamine ja koolitamine on väga kulukas. Siit ka heaolumaade laste arvu kahanemine – lihtsalt jõud ei käi üle mitme läbilöögivõimelise lapse lansseerimisest.

Kuna paarisuhted on nii efemeersed, on rikastes läänemaades riik võtnud endale vajaduse korral isa rolli, varustades üksikema hädavajalike ressurssidega. Seda protsessi on antropoloog Lionel Tiger nimetanud “bürogaamiaks”. Heaoluriik ei likvideeri perekonna lagunemise tagajärgi, vaid võtab need ühiskonna õlgadele.

Meie aja kangelane

Sama sünnib ka teises suunas. Emaarmastus on suuresti instinktiivne. Vanade, kasutuks muutunud isendite eest hoolitsemist tuleb ette vaid inimühiskonnas ning see on vajanud karmi käsku: sina pead oma isa ja ema austama, et su käsi hästi käiks ja sa kaua maa peal elaksid! Praegu kannab eakate eest hoolt riik. 70% prantslastest on seda meelt, et vanematel pole õigus lastelt ohvreid nõuda, 62% kinnitab, et nad ei küsi lastelt mitte midagi. Kaasaegne individualism on pigem peresuhete tähenduse taandumise kaasilming kui põhjus.

Majandusliku baasita ei oleks emantsipatsioon võimalik olnud. Kui baas on aga olemas, ei vajata enam kaela indiviidi vabadust ahistavaid range.

Bioloogiliselt vaadates on indiviidi (või geeni, oleneb ana-lüüsitaseme valikust) eesmärk suurendada enda ellujäämise tõenäosust ja reproduktsiooni võimalikkust. Meie aja kangelane Marc Lewis on uhke, et kuigi ta pole sooritanud ainsatki küpsuseksamit ja on tosin korda töölt vallandatud, oli ta 28. eluaastaks loonud 30 miljoni naelase kompanii Web Marketing. Ta näitab oma menukas eluõpikus “Patt viib võidule. Edukuse seitse surmapattu” (e.k 2003), kuidas kunagi surmapattudeks peetud hoiakuid muuta võidu võtmeks.

Lewis “rebib need lahti aegunud usudogmadest ja kehtestab kui tänapäeva eduka äri manifesti”. Ta leiab, et “meie religioonivorm – tarbijalik evangelism – on arenenud üsna loomulikult kooskõlas Darwini teooria parimate reeglitega”. Uhkus annab eneseusu, kadedus selle, mille poole püüelda, aplus võtab piirid soovidelt, iharus tasub lühiajaliste eesmärkide saavutamise eest, viha annab kirglikkuse seada asjad korda, ahnus hoiab asjad joone peal. Ja laiskus? Kas ilma laiskuseta on pingutamisel üldse mõtet?

Keegi pidi ju selle bravuurselt välja ütlema, mida kõik salamisi teevad.