Revolutsiooni sünnitatud:Julia Timošenko

Toomas Kümmel käis Ukrainas ja kohtus leediga, kelle tegevus viis protestikandidaat Viktor Juštšenko presidendiks. Julia Timosenko on habras 44-aastane naine, kes räägib vaikselt, häält tõstmata, kuid tema sõnad on suure sisendusjõuga.

REVOLUTSIONÄÄR. Julia TimosŠenko on Ukraina revolutsiooni silmapaistvamaid kangelasi. Suurtel rahvamiitingutel ja üritustel seisab ta alati presidendikandidaat Viktor JusŠtsŠenko paremal käel. “Ma suhtun Viktor Juštšenkosse sama õrnalt nagu kristallvaasi,” rõhutab TimosŠenko oma täielikku toetust opositsiooni presidendikandidaadile.

See naisterahvas, kelle pikad juuksed on peaaegu alati seotud tahapoole jämedasse patsi – Ukraina maanaise traditsiooniliseks soenguks – sütitas oranže rahvamasse Ukrainas presidendivalimiste teise vooru järel alanud protestilaines. Tõelise liidrina liikus ta kolonnide eesotsas, käes hirmus relv Ukraina korrumpeerunud ja klannistunud võimude vastu – valjuhääldaja.

Just Timošenko kutsus rahvast piketeerima valitsusasutusi ja lahkumist pelgava president Leonid Kutšma residentsi. Lähenedes täies lahinguvarustuses nende asutuste ette rivistunud miilitsa eriüksuste ahelikele, kutsus ta neid liituma meeleavaldajatega. Esimesena torkas ta miilitsaahelike kilpide vahele lilleõisi ja oranže õhupalle. Tema sütitavad kõned tegid pehmeks kõige karmimad miilitsaülemused. Tänaseks teame, et KutsŠma lähikond ja Venemaa valimistehnoloogid olid valmis meeleavaldajate vastu jõudu kasutama. Võib-olla oli Julia Timošenko meelekindlus üks põhjusi, miks valitsev klann kahtles miilitsa ja sõjaväe lojaalsuses.

Endine Ukraina parlamendi – ülemraada sõltumatu saadik, praegu üks asjatundlikumaid poliitilisi analüütikuid Juri Bondõrev räägib, et Julia TimosŠenko on opositsiooniridades karmi liini pooldaja, kes ei soovi mingeid kompromisse võimudega ning on valmis vastasseisus lõpuni minema. “Ta on raudne leedi, tõsine Juštšenko tagala,” kinnitab Bondõrev. Opositsiooni, meeleavaldajate ja võimude kõige pinevama vastasseisu ajal oli Timošenkol alati varuks argument: “kui te meie nõudmisi ei täida, tulevad miljonid meeleavaldajad tänavale ja teevad vastasseisule kiire lõpu.”

Leppimatuks jäi Timošenko oranži revolutsiooni lõpuni. Parlamendis saavutatud kokkulepe lõi eeldused 26. detsembril kolmanda valimisvooru korraldamiseks. Vastutasuks nõustus opositsioon KutsŠma kinnisideega, et aasta pärast saab Ukrainast parlamentaarne vabariik. Ainukesena ei hääletanud selle kompromissi poolt Julia Timošenko juhitav ja tema nimeline blokk parlamendis. “Mille nimel me võitlesime, kui nüüd valime Juštšenko presidendiks ja siis selgub, et presidendil ei olegi enam reaalset võimu?” esitab Timošenko põlevil silmi vastuargumendi.

OLIGARH. Ukraina on oligarhide maa – Donetski klann, president Kutšma lähikond ja sugulased ning teised võimuga kokkumängivad superrikkad määrasid Ukrainas kõik. Ka Timošenko on jõukas inimene, tema jõukuse allikad on aga kõneaine, mis väljub Ukraina piiridest.

Timošenko on pärit Dnepropetrovskist, nõukoguliku industrialiseerimise linnast – tüüpprojektist Ukraina idaosas. Sealt on pärit ka president Kutšma. Sealt oli pärit ka omaaegne N Liidu esikommunist, puhmaskulmne Leonid Brežnev.

Timošenko õppis majandust. Poliitikasse sattus ta alles 1990. aastate keskel, tänu sõprusele tollase skandaalse peaministri Pavel Lazarenkoga. Kui peaminister püüdis lahendada Ukraina kroonilist hiigelvõlga Venemaale gaasi ja nafta eest, lõi ta kohalike gaasitarnijate võrgu, kes maksid idanaabrile bartertehingutega. Selle gaasiettevõtte etteotsa asus TimosŠenko. 1997. aastal pidi Lazarenko Ukrainast USA-sse põgenema, süüdistatuna muinasjutuliste summade kõrvaletoimetamises. Ka Timošenko langes Kutšma põlu alla, tema vastu algatati kriminaalasi ja ta pidi lühikest aega vanglas istuma. Ühtegi süüdistust tõestada ei õnnestunud.

Praegu tõrjub ta kõrvale kõik süüdistused gaasirahade kantimises. Sealt alates sai Timošenkost president Kutšma vihasemaid vaenlasi, kes asus juhtima kampaaniat Kutšma tagandamiseks, hoides üleval süüdistusi, et just president lasi mõrvata ajakirjanik Georgi Gongadze. Varsti pärast seda elas TimosŠenko ise üle autoõnnetuse, kust pääses napilt eluga.

Gaasilugu tuli venelastele jälle meelde oranži revolutsiooni päevil. Kuid nagu ikka, jäi Kreml reageerimisega hiljaks. Korraks suutis Moskva Interpoli osakond küll oma kodulehele üles riputada kuulutuse Timošenko kui tagaotsitava kriminaalkurjategija tagaotsimise kohta! Interpoli keskus suutis selle kuulutuse küll kiiresti eemaldada, kuid lind oli pihust taas lendu lastud. Venemaa sõjaväeprokuratuuri väitel andis Timošenko soodsate gaasitarnete saamise nimel kõrgetele vene sõjaväelastele miljoneid dollareid altkäemakse. Venelased põhjendasid Timošenko tagaotsitavaks kuulutamist sellega, et ta ei ilmunud Moskvasse ülekuulamisele. Kuid soovitud tulemuse asemel sai Kreml juba mitmendat korda täiesti vastupidise tulemuse. “Mis tagaotsitav ma olen, kui iga päev näevad inimesed mind Kiievi tänavatel. See on Moskva valimiskampaania järjekordne must käik minu vastu,” kuulutas Timošenko. Kindel on see, et Venemaa jaoks on Timošenko suurem vaenlane kui Juštšenko ise! Igal juhul võib nii väita Vene esimese riigi telekanalit kuulates.

POLIITIK. Oranži ülestõusu harjal lubas äge, aga samas sõnu hoolikalt valiv Timošenko endale ka mõned lapsused. Üheks oli kindlasti kinnitus, et ta sobiks väga hästi järgmiseks Juštšenko ajastu peaministriks. Sobikski, aga seda väljaütlemist pandi rahva seas pahaks. Täna ütleb ta väga kindlalt: “Praegu ei ole aeg portfelle jagada. Kui president on ametisse saanud, on aega selle üle arutada.”

Igal juhul teab Timošenko täpselt, mida peaks Juštšenko presidendivõimu lühikese ajaga tegema:

“Minu arvates ei ole vaja üldse peale hakata majandus- ja sotsiaalsete reformidega. Esimeseks peaks ilmselt tegelema ajakirjandusvabaduse kindlustamisega. Vastasel juhul ei saa ükski reform olla edukas.

Teiseks – õigussüsteemi reform. Vaja on vabaneda korruptsioonist, sõltuvusest, mõjutamisest. Sellega ei saa oodata.

Kolmandaks on ülimalt tähtis uute töökohtade loomise süsteemi moodustamine. Mida on selles vallas vaja teha? Ettevõtlus tuleb vabastada administratiivsetest mõjutusvahenditest, samuti tuleb rakendada võimsad programmid algkapitali tagamiseks neile, kes tahavad tegelda väike- ja keskmise ettevõtlusega.”

Ukrainas võimu kontrollivad oligarhid kardavad Timošenkot, sest ta tahab üle vaadata kahtlased privatiseerimised, mis neist on teinud miljardärid. Igal juhul kujutab Timošenko täpselt ette, kuhu õigeusklik Ukraina peab välja jõudma ja mis selleks teha on vaja. Sealjuures ei häiri Ukrainas tema tuliseid toetajaid ega sama kirglikke vaenlasi see, et ta on naine.