Tšetšeenia enne sõda: lammas pidulikel puhkudel

Kui räägitakse Tšetšeeniast, siis mõeldakse kõigepealt sõda. Nii on see olnud juba 10 aastat. Kuidas seal enne elati, kirjeldab Toomas Kümmel.

Eestlaste ja ka teiste Nõukogude Liidu rahvaste silmis tähendas Kaukaasia eelkõige Gruusiat ja Armeeniat. Kui vein, šašlõkk ja lavašš, siis ikka Gruusia ja Armeenia. Kui temperament, kinžall ja mägilaste rahvatants lesginka, siis ikka Gruusia ja Armeenia.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal kuulutas Tšetšeenia end iseseisvaks riigiks, 1994. aasta lõpus alustas Venemaa seal sõda, süüdistades Tšetšeeniat Vene Föderatsiooni põhiseadust rikkuvas separatismis ja kuritegevuse mahitamises.

Sattusin tol pimedal ajal, 1994. aastal Põhja-Kaukaasiasse tänu geograafiaõpingutele ülikoolis ja mägedes matkamas käimisele. Minu tollased eelteadmised piirdusid põhiliselt sellega, et tšetšeenid on muslimid, et sõja ajal küüditati neid nagu meidki aastail 1941 ja 1949 ning et pealinnas Groznõis asuvad suured naftatöötlemisettevõtted. Oma eriala tõttu teadsin ka mõnda looduskaitseala Kaukasuse põhjanõlva mäeahelikest.

Oma esimesi üllatusi tšetšeenidega seoses kogesin Balkaarias ja Gruusias juba varem. Panin tähele, et kohalikel turgudel ollakse ühtede mägilaste vastu eriti aupaklikud. Asja ääri-veeri uurides selgus, et teistest Kaukaasia rahvastest lugupidavama suhtumise pälvisid just tšetšeenid. Sellest tekkis mu esimene suurem huvi selle rahva vastu.

Siis järgnes juba 1991. aasta, seejärel esimene Vene–Tšetšeenia sõda 1994–1996, ja nii see läks. Ausalt tunnistades pean muidugi ütlema, et tšetšeenide tegelik elukorraldus enne iseseisvuse väljakuulutamist jäi tollal mulle paljuski märkamata. Alles tagantjärele on need asjad selginenud.

Inimesed elasid külades

Tšetšeenid olid nõukogude aja lõpus maarahvas, kes elas suurte küladena. Nende eluviis põhines sugukondlikel sidemetel ja kahjuks ka tollal kogu Kaukaasias lokanud elukorraldusel – käsi peseb kätt. Varastati riiki, salaja palvetati ning kanti hinges küüditamise taaka.

Nende suurimates külades, näiteks šalis elas 30 000 elanikku! Tõeline linn oligi ainult pealinn Groznõi.

Gudermes, Argun olid ka rohkem suure küla moodi.

Groznõis olid tšetšeenid vähemuses. Suur industrialiseerimise laine sattus sõjajärgsele perioodile, kui suur osa tšetšeene oli küüditatud, isegi nende ja inguššide autonoomia likvideeritud. Pealinna valgus slaavi rahvaid üle kogu Nõukogude Liidu. Veel 1991. aastal oli probleemiks, et tšetšeenidele ei antud pealinnas sissekirjutust!

Kui nad iseseisvuse välja kuulutasid, hakkasid nad massiliselt Groznõis kortereid ostma. Paljud elasid ise külades edasi, aga korterit omasid ka pealinnas. Muidugi lahkusid 1991. aasta sündmuste järel linnast paljud venelased ning tšetšeenid ostsid nende kortereid meelsasti ja odavalt.

Kuid isegi Groznõi eeslinnas oli tavaline, et hommikuti võis kuulda kuke kiremist või karja aetavate loomade ammumist. Mägedele lähemal asuvates külades käisid aga kaks korda aastas karjused, kes võtsid noorloomad ja tõid need tasu eest täiskasvanutena tagasi. Muidugi oli igal linnatšetšeenil oma suguvõsa – teip –, kes toitis.

Samuti oli peaaegu kõigil kuskil külas oma maalapp. Kauplus oli tšetšeeni jaoks midagi ebaolulist ja pärast 1991. aastat kadusid need peaaegu täielikult. Juba nõukogude ajal valitses kõikjal suur turg ja osta võis sealt kõike, isegi püstoli või valuutat.

Tšetšeenid sõid ja söövad palju looma- ja linnuliha. Polnud imekspandav, kui kell 7 hommikul tõi perenaine lauale tummise supitaldriku koos lihakäntsakaga. Lammast söödi pigem pidulikumatel juhtudel või suvistel väljasõitudel mägedesse. Süüa tegid eranditult naised ja koos meestega nad külaliste või võõraste juures-

olekul kunagi ühte lauda ei istunud.

Häda sulle, kui sa tšetšeeni sõprade juures hiigelportsu viimaseni ära püüdsid süüa. Kõik, mis majas oli, toodi ka lauale. Kui sa järele ei jätnud, oli see märk, et sul jäi kõht tühjaks ning perenaine pidi küla peale laenama minema, et lisa tuua. Veini tšetšeenid ei joonud, küll aga viina ja brändit. Parimad margid Vainahh ja Erzi olid pehmed šokolaadimaitselised. Aga näiteks noored vanemate silme all juua ja isegi suitsetada ei julgenud!

Mis sundis tšetšeene juba nõukogude ajal oma tavadest nii kramplikult kinni hoidma? Ilmselt see, et kogu nende kultuur on pärimuslik. Asjad on lihtsalt paljude sõdade käigus üle põlvkonna hävinud. Ja nii kehtis isegi nõukogude ajal vaikselt veritasu, kõige suurem häbi mehele oli see, kui ta püksid külas nähtavale kohale riputati, ning vaikselt kanti kinžalli ikka põues kaasas.

Tšetšeenia islam on noor ja tugevalt segunenud kohalike tavadega nagu vanemate jäägitu austamine, ema austamine, tütarlapse süütuse puutumatus ning lausa üliinimlik autunne. Isegi nõukogude ajal suutsid ema austavad tšetšeenid rääkida vene keelt ilma ropendamata!

Kokkuhoidev rahvas

Küüditamiste ja kõigi õiguste nullimise tõttu kodumaal rändas palju tšetšeene laiali üle Venemaa, et ellu jääda. Kus nad kogunesid, seal midagi ühiselt ka ette võtsid ja kokku hoidsid – umbes nagu itaallased, iirlased, juudid ja puertoriikolased Ameerikas. Sel põhjusel levis see kurikuulus tšetšeeni maffia õudusjutt üle Venemaa.

Tegelikult abistasid ja toetasid nad oma teipi kodumaal või asumisel. Kuna tšetšeenidel oli nõukogude ajal kodus raske tööd leida, käisid paljud neist hooajatöödel ehitustel, kolhoosides karja hooldamas ja mujal. See oli hädalahendus. Kauplemine on aga sellel rahval veres.

Küüditamine võttis neilt kodud, pühakojad ja isegi surnuaiad. Nõukogude ajal ei olnud Tšetšeenias ühtegi mošeed, kõik olid kommunistid hävitanud. Aga ometi mäletan mingis rajoonilehes lugu sellest, kuidas kohalik miilitsaülem tööl palvetamisega partorgile vahele jäi. Selliseid lugusid oli kindlasti tuhandeid. Tšetšeenide surnuaedadel olnud hauasambad läksid pärast nende küüditamist uus-asukate majade vundamentidesse, sildadesse, teetammi-desse.

Tšetšeenia

•• Arvukaim Põhja-Kaukaasia rahvas. 16. sajandini elasid mägedes, seejärel hakkasid asustama ka põhjapoolseid jõeorge. Põline tegevusala on mägedes karjandus (lambad, veised), madalikel maaviljelus, paljud töötavad naftatööstuses.

•• Tšetšeeni-Inguši Autonoomne Sotsialistlik Vabariik moodustati 1936. aastal ja kuulus Vene NFSV-sse. Pealinnas Groznõis elas 1975. aastal 375 000 inimest.

•• 1972 ilmus 18 ajalehte, neist 10 tšetšeeni ja 1 inguši keeles. (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 8, Tallinn 1976)

•• Novembris 1991 kuulutati TsŠetsŠeenia iseseisvaks (pärast NSVL-i lagunemist).

•• 12. märtsil 1992 kehtestati uus põhiseadus. 1992 valiti esimeseks presidendiks kindral

DzŠohhar Dudajev (1944–1996).

11. detsembril 1994 alustasid Vene föderaalväed ulatuslikku TsŠetsŠeenia-vastast sõjategevust.

•• Kuigi 31. augustil 1996 sõlmiti Venemaa ja TsŠetsŠeenia relvajõudude vahel kokkulepe sõjategevuse lõpetamiseks ja poliitiliste lahenduse otsimiseks, pole rahu seal ikka veel. (Eesti Ent-süklopeedia, 9, Tallinn, 1996)