Sama võimetu olin 33 aasta eest Kanadas, kui prof Olev Träss Metsaülikooli lektorid kokku kogus ja küsis, mis tegevusplaan peaks olema järgmise aasta jooksul. Noored pagulased olid nädal otsa sõelunud minevikku ja olevikku, aga mis edasi saab? Piinlik vaikus. Purskasin välja, et järgmise aasta sihte ei saagi seada, enne kui ei mõtle üks inimpõlv ette. Alles siis on näha, kuidas järgmine aasta sinna sisse mahub. Muidu teeme plaane mineviku, mitte tuleviku jaoks.

Eelmine 30 aasta plaan

Tehti mulle siis ülesandeks koostada 30 aasta plaani mustand. Tegingi. Põhjalikku ümbertöötamist teiste poolt paraku ei tulnud. Süngelt optimistlik “30!” ilmus ajalehes Välis-Eesti, sai kriitikat, aga lootus, et see vähemalt ergutab võistlevaid plaane tegema, ei täitunud.

Laulva revolutsiooni ajal ilmus plaan Vikerkaares ja üks interrinde tegelane väitis, et sellele olevatki rajatud Rahvarinde tegevus. Tänan tähelepanu eest! Tagasivaates ületas tegelikkus plaani lootusi poliitika osas, jäi aga alla kultuuri osas. Soovitus, et seljas kilkav laps on käpuli käimiseks viinapudelist parem põhjus, on eesti mehele praegu vaata et veelgi ajakohasem kui toona.

Suvel 2001 hakkas Urmas Reinsalu eestvedamisel koos käima uue 30 aasta plaani koostamise töörühm – Kalev Kukk, Ülo Vooglaid jt. Ikka samal ajendil, mida äsja väljendas Aavo Kokk. Lähtepunktiks oli, et tegevusplaanid, mis on ankurdatud ainult oleviku otsast, on paratamatult minevikuhõngulised. On vaja heita teine ankur 30 aastat ette ja siis jagada aeg oleviku ja selle kaugtuleviku vahel osadeks, määramaks, mida on vaja saavutada esimese, teise jne ajavahemiku jooksul.

Töö katkes mitmel põhjusel. Peamine oli vist osalejate ehmatus asjasse süvenedes, kui raske see ikka on. No miks peaksid tähtsad tööd hõlpsad olema? Aga jah, tulevikku vaatajal on vaja rohkem ebakindluse taluvust kui mineviku uurijal. Peab julgema lihtsustada ja üldistada, et siis lihtsustatud maailmapildist uusi järeldusi teha. Toon näite eelmisest 30 aasta plaanist.

Uus 30 aasta plaan

Pagulasajakirjandus heitis mulle 1973 ette, et ma ei julgevat asju otse nimetada, rääkides “suurest naabrist” ja selle “domineerivast parteist” selmet välja öelda N Liit ja kommunistlik partei. Kas pagulased, oma arust tublid antikommunistid, olid siis nii kindlad, et N Liit on veel 2003. aastal olemas ja et seda juhib kompartei? Ei, nad vaatasid lihtsalt 30 aastat tagasi, mitte edasi. N Liit kadus, suur naaber jäi.

Mida me aastast 2035 kindla peale teame? Väga vähe, aga midagi siiski. Näiteks et suur naaber on ikka veel olemas. Isegi kui Venemaa tükeldub, on Novgoroodia-Peterburgia Eestist suurem. Teame, et Eestis sündinud 30-aastaseid on napilt 2/3 praegusest. Ainult 25-aastaste arv on veel muudetav. Mis kasu on rahval sellest, kui ta saavutab iseseisvuse, ent kaotab selle juures elutahte?

Teame, et 2035 ei ole inimesi maailmas mitte 6, vaid 10 miljardi kandis – või siis alla 1 miljardi, kui vahepeal maakera ökoloogiliselt hävitame, aga kindla peale mitte 6 miljardit! Iga aasta rändab umbes 100 miljonit oma sünnimaalt välja. Paari aastaga ei muuda see midagi märgatavalt. Aga millist survet loodusvaradele ja eluruumile tähendab see maailma jaoks 30 aasta jooksul? Ja Eesti jaoks?

Hiina mängib 30 aasta pärast märksa laiemat osa, sest nii on see olnud aastatuhandete läbilõikes. Euroliidul on oma 40–50 liiget, sest juurde ei tule ainult Türgi ja Ukraina, vaid ka Kataloonia, SŠotimaa ja mõeldavalt Baieri ning Provence. Pole ju ligi 10 miljoniga maal põhjust olla Brüsselis esindatud Londoni või Madridi kaudu.

Euroopa Liidu mõju oma olemisele kardavad praegu väikeriigid, 30 aasta pärast aga suurriigid. Mida tähendab see meie EL-i sihtide jaoks praegu?

Kas 30 aasta pärast on meie naha alla paigaldatud ainult arvutihiir või ka arvuti ise, otseühendusega ajju? Kas saab eeldada vähemat, vaadates eelneva 30 aasta muudatusi? (Küll mul on hea meel, et olen selleks ajaks 101-aastane ega pälvi enam sellist operatsiooni!) Mida tähendab see üksikisikule ja rahvale?

Ajakirjas Journal of Theoretical Politics ilmus mul 1999. aastal artikkel “Ignorance-based quantitative models” – teadmatusele rajatud kvantitatiivsed mudelid. Näiteks ennustus, et Tartu naistudengite pikkuse jaotus tuleval aastal järgib Gaussi kõverat, ei põhine mitte bioloogilistel teadmistel, vaid vastupidi, täielikul teadmatusel objektide laadist. Asi on selles, et teadmatus pole kunagi täielik. Vähemalt teadmatuse piirid on tihti teada – ja juba selle teadmisega saab teinekord üllatavalt palju ära teha. Olen selle lähenemisviisi varal avastanud poliitikas hea hulga korrapärasusi. See kehtib ka ankrut tulevikku heites.

“30!” algas küsimusega, kes peab selle maa ja rahva sihte sõnastama, ja vastas: see, kes tahab, kes saab, kes julgeb. Kui juhtub olema neid, kes tahavad, saavad ja julgevad, olen valmis kaasa aitama. See ei peaks olema riiklik plaan, sest need muutuvad olupoliitilisteks. Jäägu see eraalgatuseks, millele ainult tuleviku interrindelased suurt mõju omistavad.

Et plaan ei lähe täppi, on kindel, nii et seda tuleb võtta painduvalt. Aga mõni plaan läheb rohkem täppi kui mõni teine. Kõige rohkem viltu läheb plaan, mis rajaneb oletusel, et kõik jääb samaks. Just selle plaani järgimisele taunime end, kui loobume heitmast mõtteankrut 30 aastat ette ja teeme järgmise aasta (või ka kümnendi) plaane pelgalt oleviku alusel.

Samal teemal:

Aavo Kokk “Ise lõi maailma, ja nüüd ei mõista seda”, EPL 5.1.5