Kui 1940. aastal oleks Eesti Vabariigi ja N Liidu vahel puhkenud sõda, oleks Tartu rahuleping automaatselt tühistunud. Sõjaseisukorra tekkides kaotasid rahulepingud tolleaegses rahvusvahelises õiguses oma kehtivuse.

Lepingu kolm elufaasi

Üks Eesti ajaloo saatuslikke mõistatusi – miks ei järgitud 1940. aastal Jaan Tõnissoni soovitust tulistada kas või sümboolselt vastu – leiab võimaliku vastuse diplomaat Aleksander Warma sõjajärgsetes kirjutistes. Nimelt oli Warma järgi soov Tartu rahulepingu kehtivust mitte kahjustada üks põhjusi, miks 1940 pärast N Liidu ultimaatumit ei lastud tekkida sõjaseisukorral.

Meenutagem, et tolleaegne välisminister Ants Piip oli ühtlasi Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor ja ala parim asjatundja Eestis. Kuna okupatsioon näis vältimatu, siis ainus, mida Piip ja ta kolleegid uskusid end teha võivat, oli jätta Eestile alles argument, et rahuleping kehtib endiselt, sest keegi pole teda tühistanud ning sõjaseisukorda pole tekkinud.

Seega, Tartu rahulepingu kehtivuse teine faas on okupatsiooni ja anneksiooni algusest 1940. aastal kuni valitsuse 1990. aastate keskel tehtud otsuseni tunnustada uue piirilepingu sõlmimisega Vene poolt ühepoolselt 1944/45 muudetud piiri. Enamiku sellest perioodist (kuni 1991) oli Eesti Vabariik õigusvastaselt annekteeritud, kuid jätkas koos sõjaeelsete lepingutega de iure eksisteerimist. Eesti tegelikkus, ja seda ka ühepoolselt muudetud piiride osas, oli selleks ajaks juba muidugi teine.

Kolmas faas kestab praegu ja selle alguspunktiks oli valitsuse 1990-ndate keskel tehtud otsus tunnustada Nõukogude fait accompli’d ja loobuda Tartu rahulepingus sätestatud piire tagasi nõudmast. Valitsuse otsusele eelnes välisministeeriumi poolt välismaistelt rahvusvahelise õiguse spetsialistidelt tellitud ekspertiis, mis jõudis järeldusele, et uues piirilepingus Tartu rahulepingu mainimata jätmine ei kahjusta Tartu rahulepingu jätkuvat kehtivust.

Meie kaks võimalust

Kui Eesti sõlmib Venemaaga uue piirilepingu, kaotab Tartu rahulepingu riigipiire puudutav osa automaatselt kehtivuse. Väidan, et kui Eesti jätab Venemaaga uue piirilepingu sõlmimisel tegemata ühepoolse deklaratsiooni Tartu rahulepingu (riigipiire mittepuudutava osa) edasikehtivuse kohta, on see oma kehtivuse minetanud. Kui uus piirileping sõlmitakse ilma Tartu rahulepingule tehtava viiteta, pole Eesti poliitikutel edaspidi põhjust rääkida Tartu rahust kui “kompassist” ja “sümbolist”. Ilmselt tuleb siis muuta ka põhiseadust, mis sisaldab viidet Tartu rahulepingule.

Teine võimalus on, et Eesti sõlmib Venega piirilepingu praeguse kontrolljoone alusel, kuid lepingu ratifitseerimisel teeb riigikogu deklaratsiooni. Deklaratsioonis sätestatakse, et lepinguga muudetakse küll Tartu rahulepingus sätestatud riigipiire, kuid Tartu rahuleping, mille tähtsaim punkt on Venemaa otsus tunnistada Eestis iseseisvust “igaveseks ajaks”, jääb endiselt kestma. Sellisel sümboolsel sammul oleks riikliku järjepidevuse kinnistamiseks suur väärtus.

Asja tuum on selles, et piirilepingu sõlmimist pole juriidiliselt võimalik lahutada Eesti Vabariigi rahvusvahelis-õigusliku staatuse probleemidest. Vene pool on selle hästi ära tabanud, sest Eestile koos piirilepinguga pakutud poliitilise deklaratsiooni sõnastuse tegelik mõte ongi panna Eesti Vabariik loobuma riikliku järjepidevuse nõudest.

Tartu rahulepingul on jätkuv juriidiline tähtsus vaid siis, kui Eesti ise tahab, et sel oleks selline tähtsus – ja julgeb ning oskab seda tahet ka väljendada.

Lauri Mälksoo, Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent