Aeronaudi tragöödiat meenutav skulptuur 25 marga eest
Ilmselt on see kaudselt pühendatud ka hiljuti Viljandimaal oma Cobra SP-W602-ga alla kukkunud purilendurile Ville Ilusale, sest mälestusmärk on mõeldud kõigile julgetele ja teotahtelistele inimestele ning kogu Maarjamaa lennundusele. 1989. aastal toetasid skulptuuri paigaldamist purjelendurite, langevarjurite ja lennundusliit.
Teras valati vormi Dvigateli tehases, skulptuuri toimetasid kohale Afganistani sõjast saabunud helikopteri piloodid. Kui kuju autor rublades makstud töötasu Soome markadeks arvutas, sai ta summaks 25 FIM-i.
Nüüd on skulptuur halvasti valgustatud, mitmes kohas keevitusest lahti vajunud ning paikneb heakorrastamata ümbruses. Pirita abivanema Meelis Tartu sõnul ei ole linnaosavalitsusel lähiaastal küll plaanis Leroux’ monumendi heakorrastamisega tegelda. “Meil on Lurichiga küllalt tegemist,” ütleb Tartu. Drive-in romantikud harrastavad ausamba juures parkimist ja suudlemist. Ausammas kõigub ise nagu vedru tuule käes.
Esialgu oli skulptuuri ümber plaanitud rajada hekid, arhitektuurilise lahenduse projekti pidi tegema arhitekt Tiit Trummal. Kuid see jäi tegemata. “Leroux oli pigem ettekääne rannaala arendamiseks. Ta oli selline tsirkuseartist, õhupallilendur ja show-mees, kelle eesmärk oli iga ilmaga rahvast lõbustada,” räägib skulptuuri autor Mati Karmin. “See oli üks esimesi abstraktseid skulptuure linnaruumis, rõõmus ja kerge asi, mitte nagu see Kalevipoegade paraad, mis praegu toimub.”
Langevarjur murdis jala
“Skulptuuri avamine oli uhke, tähistati Maarjamaa lennunduse pioneeri mälestusmärgi sündi, kohal olid langevarjurid, kellest üks jalaluu murdis,” meenutab skulptor Karmin. “Surma ei saanud õnneks keegi.”
Ehkki tegu on abstraktse dekoratiivskulptuuriga, pidi selle tollase moe kohaselt kellelegi pühendama. Karmin, kes oli äsja kunstiinstituudi lõpetanud, käis oma esimese avalikku linnaruumi paigaldatava skulptuuri maketti komisjonides esitlemas ja teostajaid otsimas.
Maketi kaasaskandmiseks tegi ta sellele eraldi puust kasti. “Oleks ma tänane Mati Karmin, poleks mulle seda võimalust siis antud,” arvab skulptor. Toonaste komisjonide liikmetest mäletab ta Iira Heinamaad, Andres Toltsi, Heinz Valku. Olümpia-aastatel oli plaanitud sinna kohta rajada kineetiline skulptuur.
Karmin ütleb, et algul aitasid Eesti tuntud relvasepad Mati ja Enn Nurk teha tal terasest 1:10 eskiisi. Kui skulptuur ise on üle 11 meetri kõrge, siis eskiis üle meetri. “Minu arvates läks ta tänu neile relvaseppadele ka rohkem paika,” ütleb skulptor. Terasmudel on tal kodus alles.
Koostöö Jarovoiga
Praegugi on ausambal tahvel, et see on valminud Lenini-nimelises Dvigateli tehases. “Otsisime võimalust mudel roostevabasse terasesse valada ja tollane Dvigateli direktor Vladimir Jarovoi pakkus oma kinnist tehast. Perestroikatuuled juba puhusid ning sellega on seletatav ka Jarovoi vastutulelikkus.
“NSVL-i areneva aatomitööstuse tellimuste täitmisele ning mittestandardse toodangu valmistamisele” orienteeritud tehases valmisid mitmes suuruses kaared, millest skulptuur seal ka kokku pandi.
“Kuna selgus, et skulptuuri transpordikõrgus on kuus meetrit, oli keeruline välja mõelda, kuidas seda kohale vedada,” meenutab Karmin. “Lõpuks ütles Jarovoi, et kuidas ei saa, saab küll, ja ajas kusagilt välja sõjaväe helikopteri. Kuuldavasti olid selle piloodid Afganistanist tulnud mehed. Ei tea, mida need mehed tarvitanud olid, aga silmad olid neil krillis ja pärast maandumist läksid nad kopteri ratta najale urineerima.”
Pirita tee skulptuuripark tõotab saada järjest põnevamaks, sest lisaks hukkunud laevnikke meenutavale Russalkale ja hukkunud aeronaudi mälestusmärgile on seal lootust ka Tauno Kangro rahvusromantilist hiiglaslikku Kalevipoega näha. Vähemalt seisab nii Tallinna linnavalitsuse uue koalitsioonileppe 33. punktis.
Kes oli Charles Leroux?
Charles Leroux ehk Joseph Johnson (sündis 19. novembril 1856 Waterburys Connecticuti osariigis USA-s, hukkus 24. septembril 1889 Tallinnas) oli Ameerika aeronaut, kes tutvustas õhusõitu ja langevarjuhüppeid. Oli USA presidendi Abraham Lincolni õepoeg. 1889. aastal saabus ta Lääne-Euroopasse ja Venemaale, et oma õhusõiduoskusi tutvustada. Tallinn pidi olema tema tuuri viimane esinemispaik, enne seda oli ta esinenud turneel Saksamaal. Paraku sai Tallinnast ka tema matusepaik: Telliskopli kalmistule püstitati talle hauasammas, peal neljas keeles mälestustekstid.
Leroux’ tegi oma viimse, 239. hüppe septembris 1889. Ta pidi langevarjuga õhupallilt alla hüppama 10. septembril (vana kalendri järgi), kuid ettevõtmine lükati tugeva tuule tõttu kaks päeva edasi. Ka selleks päevaks, kui hüpe viimaks toimus, ei olnud ilm paranenud. Eelmises esinemispaigas Tartus oli esinemine ebaõnnestunud ja Leroux pidas impressaario Paradiesiga maha sõnavahetuse.
Harjumäel täideti õhupall gaasiga ning kella viie paiku tõusis see õhku. Tuul kandis palli kiiresti Tallinna lahe kohale. Kui Leroux pallilt alla hüppas, kandis tuul langevarju kaugemale mere poole. Maarjamäe ja Kadrioru vahelisel alal, kilomeetri kaugusel rannast kukkus langevarjur merre. Erinevalt tavapärasest teguviisist ta end langevarjust ei vabastanud. Päästepaadid jõudsid kohale 10 minutit hiljem ega leidnud enam kedagi. Kohalikud leidsid aeronaudi surnukeha kaks päeva hiljem, surm oli saabunud uppumise tagajärjel.
