Eestlasele ei pakkunud enam toitu kodupõld ega turva kodumets. Paljude unistus oma väikese kaitstud “sammalkambrikese” järele, kuhu “...jahikoera hammas / ega metsamehe püünis / pole iial ulatand”, on kõige kaunimal kombel sõnastatud Timo lauldud oravalaulus.

##Ei tea, kui palju oli 1955. aastal neid, kes seda raamatut veel eelmistest ilmumistest hinges kandsid, kindlasti äratas ka 1942. aastal välja tulnud trükk igatsusi rahulikumate aegade ja kindlamate väärtuste järele, ja kindlasti leidsid seitse venda tee eestlaste südamesse juba oma esimesel tulemisel 1924. Mina olen põlvkonnast, kelle lapsepõlve saabus too raamat, see kirjanduszŠanrite ülev sasipundar – kõiki kaanoneid eirav, luulest ja draamast romantilise proosani, muinaslugudest ja mütoloogiast vemmalvärssideni, vaimukas, müstiline, vahva, salapärane – otsekui mingi ilmutisena, tõustes lemmikraamatute esiritta ja jäädes sinna alatiseks. Kindlasti oli selles suur teene Tuglase tõlkel.

Tõlkel suur mõju

Ometi tundsin selles raamatus hiljem, soomekeelsel lugemisel, teistsugust rütmi, natuke teist laadi vaimukust ja õhustikku. On räägitud sellest, mida tõlkimine tohib ja mida peab ja mida mitte mingil juhul ei või algtekstiga teha. See kõik on teooria, tegelikkus on aga tulemus, mille võnkeid ja kaasahelisemist originaaliga keelt mitte valdav lugeja ei oska hinnata, kuid mille mõju ja tähendus just selles ajas, just selle lugeja keeles peaksid võimalikult tugevasti esile tulema. Mitte-erialainimesest lugeja ei teagi sageli, kes ühe või teise raamatu talle võõrast keelest emakeelde on vahendanud, enamasti see teda ei huvitagi, teinekord võib tekkida huvi tõlkija nime vastu alles pärast mõne eriti põneva sõnaleiu avastamist või siis, kui tõlge on väljakannatamatult nadi.

Tõlkekirjanduse mõju lugejate emakeelele on suur, mistõttu selle hea tase on eriti oluline ja sellele arvustuses tähelepanu pöörata peaks olema hädavajalik. Kuigi meil on suhteliselt vähe raamatute tõlkijatele ja tõlkekvaliteedile tähelepanu pööratud, on ometi teoseid, mille puhul peaaegu sama palju kui autori nime teatakse ka selle tõlkijat. Nende raamatute esireas seisab Tuglase “Seitsme venna” tõlge, eriti just see, 1955. aastal sellisena esmakordselt ja hiljem kordusväljaannetena ilmunud trükk, mida Tuglas kaua viimistles ja millega töötamist meenutab oma päevikutes Elo Tuglas.

Sestap tekitas imestust, teatud kõhklust ja õlakehitustki, kui levis kuuldus, et Aivo Lõhmus on võtnud “Seitset venda” uuesti tõlkida. Möödunud kevadel, kui Lõhmuse töö põhiosa hakkas ühele poole saama, läksime Soome Instituudi juures tegutseva tõlkijate klubi rahvaga tema jutule, et asjasse selgust saada. Ei, Lõhmus ei võtnud seda tööd ette dialoogiks Tuglasega, ta pidas maestro tõlkest väga lugu. Tundus, et selle töö oli ta ette võtnud armastusest Aleksis Kivi teose vastu, mille kohta mitmedki Soome olulised kultuuritegelased on öelnud, et see soome kirjanduse esimene tõeline romaan on sealses kirjanduses siiani jäänud ületamatuks. Eks teadnud ju Aivogi seda, et tõlked, ka geniaalsed, vananevad kiiresti, et praegused noored ei pruugi Tuglase tõlget omaks võtta. Lõhmus kirjutab raamatu järelsõnas: “Suuremates kultuurkeeltes on loomulik, et maailmaklassika teostest tehakse tõlge enam-vähem igale uuele põlvkonnale, sest keel on nii nobedasti muutuv nähtus.”

Lõhmus tunnistas, et tahtis kätt proovida Kivi värssidega “Seitsmes vennas”, mis Tuglase tõlkes temas ehk ainukesena natuke tõrget tekitasid. Muidugi oli talle oluline, et see raamat tema tõlkes kunagi ka ilmuks, aga veel olulisem see, et ta saab Kivi sõnu läbi iseenda vahendada just nõnda, nagu tema neid tunnetab ja “kuuleb”.

Küllap on meie kirjastajad enamasti läinud kergema vastupanu teed, avaldades tõlgete kordustrükke, mida harva kaasajastatakse. On lihtsam ja odavam poole sajandi taguseid väljaandeid lihtsalt uuesti avaldada. Ja küllap nõustus Eesti Raamatki uue tõlke ilmutamisega kergemini sellepärast, et tõlkega seotud kulud jäid soomlaste kanda. Nii või teisiti, hea, et see raamat on ilmunud, pealegi veel väga uhkes väljaandes, Akseli Gallén-Kallela piltidega, mille seas ei puudu ka lausa luksuslikud värvitrükilehed.

Kuidas on Aivo Lõhmus tõlkijana endale seatud raske ülesandega hakkama saanud? Usun, et Tuglase ja Lõhmuse tõlke võrdlemine võiks olla uurimustööks kirjandustudengitele, miks mitte kirjandusteadlastelegi, sest see töö on mahukas, huvitav ja õpetlik. Võrdlesin värsside, nii n-ö lorilaulude kui ka romantilisemat laadi luuletuste tõlkeid. See polnud kerge, sest Tuglase tõlkelaulud olid mulle lausa pähe kulunud. Samas tuleb möönda, et Lõhmuse tõlked jälgivad täpsemalt Kivile omast rütmi, eriti just oravalaulus (tsitaat loo alguses on Tuglase tõlkest).

Humoristlik õhustik

Nii Tuglas kui ka Lõhmus olid lõunaeestlased, tõsi küll, erinevatelt murdealadelt. Mitte et nad murdekeelt oleks kasutanud, aga ometi tunneb ära, eriti Lõhmuse tõlkekeeles, sõnu, mida lõunaeestlane sellises tähenduses kergemini üles leiab ja kasutada mõistab kui Põhja-Eestist pärit tõlkija. Huvitav, kas erinevus oleks veel suurem, kui üks tõlkija pärinenuks mõnelt põhjapoolselt murdealalt või saartelt?

Põgusal lugemisel julgen öelda, et Lõhmus on saavutanud eesmärgi – tema tõlke keel on üldiselt võttes tänapäevasemalt hoogsam. Kuid esineb ka vaieldavusi. Kõik, kes “Seitset venda” lugenud, mäletavad stseeni, kus poisid metsikuks muutunud härgade eest Hiiukivile (sm Hiidenkivi) põgenesid. Aivo Lõhmusel on Hiiukivist saanud Hiiekivi (ka see oleks soome keeles Hiidenkivi). Selles asjas tuleb vist siiski õigus Tuglasele anda, sest ükski soomlane, keda küsitlesin, ei seostanud “Seitsme venna” Hiiukivi hiiega, ikka hiiu, hiiglasega, hiiglase visatud kiviga.

Samas on uue tõlke üks voorusi kahtlemata tõhus viidete hulk, mis sisaldab ka Piibli viiteid. Aivo Lõhmus kirjutab raamatu järelsõnas: “Piibli ja “Seitsme venna” vahekord on vahest üks märkimisväärsemaid aspekte, mis on tänini eesti lugeja jaoks tumedaks jäänud, suures osas muidugi kunagise Nõukogude Liidu jäiga ateistliku hoiaku tõttu. (---) Loomulikult ilmneb Kivi loomingus ja eriti “Seitsmes vennas” tema põhjalik Piibli ja muu usulise kirjanduse tundmine; ning see, kui tihedalt on Põhjamaade esimeseks peetava romaani ning Piibli mentaalsed maastikud seotud, peaks meid sügavalt mõtlema panema. Teisalt on kogu Kivi romaani õhustik elujõuliselt humoristlik, isegi sedavõrd, et meie 19. sajandi kirjanikest oleks sinnamaani küündinud vahest ainult “Seitsme venna” ilmumisest (esmatrükk Soomes 1870 – M.B.) viis aastat varem sündinud Eduard Vilde. Kui temagi – ta temperament oli teine. Ka siin on mõtlemisainet.”