McDonagh’i näidend on väga eneseküllane, haarav ja tihe, Tiit Ojasoo lavastus teenib samurailiku pühendumisega teksti väge, puudutades vaatajas väga laia inimlike emotsioonide spektrit.

Totalitaarse režiimi tingimustes elav kirjanik Katuria (Tambet Tuisk) on arreteeritud, kaks politseinikku (Rein Oja ja Andres Mähar) uurivad seoseid tema loomingu ja toime pandud mõrvade vahel. Kinni on võetud ka Katuria nõrgamõistuslik vend (Sergo Vares lavakunstikoolist).

Lavastaja Ojasoo viibib ise kohal, istub lava kõrval ja taob aeg-ajalt kongi. Ootamatult, ärritavalt, agressiivselt.

Õrnus ja vägivald vaheldumisi

Lavastuse rütm on intensiivne, löök vaheldub hellitusega. Vägivald ja õrnus on ehedad. Liigutuste täpsus ja virtuoossus tagavad näitlejale ohutuse ja vaatajale naudingu.

Rein Ojal on suur näitlejakogemus ja tema lavaolekus on rämedus, füüsilisus, vägivald koos ootamatu siiruse ja õrnusega, mis siia teatrisse väga sobib. (Üks sŠikima lavakujuga meesnäitlejaid meil.)

Tambet Tuisk näitlejana on nagu kuningas UBU, kõikvõimalik tühi anum, täidetav, loov. Algusstseenides mängis ta nii, nagu poleks ta tegelasel minevikku, kõik algab just nüüd, stardipunktist. Alguses on vaid suur sŠokk ja närvilisus. Ta pole mõrvar, aga pole ka kirjanik, ta pole kirjutanud ridagi, sest midagi pole enne olnud.

Ja iga hetkega saab olema kõik: looming, elu ja surm. Roll.

Sergo Vares mängib kikilipsuga veidrikku, ohtlikku ullikest. Julma ja süüdimatut last, kes korraga läheb hinge ja tekitab viha.

Andres Mähar on näitleja, kellel on laval justkui mitu elu, kes mängib Vanemuises korraga draamalaval, ilmub balletis munamaski alt koos tantsijatega kummardama ja on keerutanud jalga ka operetis. Ja samas tuleb ta pealinnas N0-lavale, on ehe, jõuline, inimlik ja vaimukas.

“Padjamees” on lummav ja sünge muinasjutt maailmast, kus rängale lapsepõlvele järgneb samaväärne elu täiskasvanuna. Muinasjutuvestja rahulikku unejutu häält illustreerib meeleoluka viisi saatel slaidiprogramm (Herkki-Erich Merila fotod). Mustvalge maneerlik fotoreportaaž maailmast, kus naiivse ja hubase vormi sees peitub vägivaldne sisu. Reaktsioon sellele on väga tugev ja puhas: kohtuvad äng, õudus ja naer.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid