Kes otsustab, mis sõnadega teeme seadusi?

Lehetoimetuste ja riigiasutuste vahel tekitavad tüli „tõukefondid“, mida 2002. a toimunud sõnavõistluse žürii on soovitanud kasutada „struktuurifondide“ asemel.

Sel teemal EPL-i toimetajatele kirjutanud rahandusministeeriumi nõunik Kristi Jõesaar tõi põhjenduseks: „Inimesed on aru saanud, et tõukefondid erinevad struktuurifondidest ning toetust saab taotleda mõlema raames, aga erinevatel alustel.“ Kuna seadustikus räägitakse struktuurifondidest, soovitas ta sama teha ajalehes. Meie jälle ei taha tõukefondidest loobuda.

Mainitud sõnavõistlus korraldati just euroliiduga seotud terminitele oma vastete leidmiseks ning sinna laekus 5300 ettepanekut ligi 600 inimeselt, teiste seas ka Jyväskylä rahvaülikooli eesti keele grupilt. Võistluse algatasid emakeele selts ja ajaleht Postimees ning žüriisse kuulusid ka eesti keele instituudi, haridusministeeriumi, EL-i teabekeskuse, õigus-tõlke keskuse ja riigikogu esindajad.

Tõukefonde eelistati sisuselguse pärast – neist neljast EL-i fondist tulev raha peab tõukama käima struktuurilised ümberkorraldused. Soomlased seevastu kasutavad otsetõlget – rakennerahasto.

Tollaselt võistluselt on käibele läinud veelgi sõnu, nagu üleilmastumine, lõimimine, kriisiohjamine. Īürii soovituste seas leiduvad aga ka täisleppimatus (nulltolerants) ning rakkerühm ja rakkejõud (task force). Vaimukamatest ettepanekutest äratasid tähelepanu lauslaiamine ja kerakiirendus globaliseerumise ning neljanäljapuder struktuurifondide tähenduses.

Tüli tekib rakendamisel

Internetist uurides leidsin struktuuritoetuste seaduse, mis on riigikogus vastu võetud 10. detsembril 2003. Aasta pärast mainitud võistlust, mille žüriisse kuulusid ka riigikogu liikmed Toomas Hendrik Ilves ja Peeter Kreitzberg.

Kes on vähegi kursis EL-iga seotud seaduste tõlkimise ja trükkiandmisega, teab, millise kiirusega on seda tulnud teha. Keeletoimetajad ei ole alati jõudnud kõigele pilku visatagi. Hulk tõlkeid on nüüd teatavasti tulnud ka ümber teha. Samas on võistlus andnud toredaid sõnu, mida keelenõustajatel on õigus üksnes soovitada.

Ajakirjanduses ongi nende soovitused kasutusele läinud, ent riigikogule neid vähemalt emakeele seltsist saadetud ei ole.

Keeleinimesed otsivad uusi sõnu. Seadusandjatest lähevad nende soovitused mööda. Ametiasutused ja ajakirjandus hakkavad sama asja tähenduses kasutama eri sõna. Võib-olla nii peabki olema? Et vaba konkurents otsustab, kumb võidab?