Võõras tõdes, et need võimalikud agentuuriga koostööfirmad on meil olemas, kuid ei soovinud nimesid nimetada.

“Soome üks koostööpartnereid on NOVO tarkvarafirma ning ega meie tarkvarafirmadki pole sugugi halval järjel,” nentis Võõras. “Koostöövaldkonnad hakkavad Soomes pihta suhteliselt suuremõõtmeliste satelliidikorpuste valmistamisest ja lõpevad tarkvaralahendustega. Sinna vahele jäävad kõikvõimalikud aparaadid ja aparaadiosad. Meie katsume Eestis need firmad üles leida ja samas aru saada, mida ESA-l on vaja.”

Eestil on potentsiaali

Võõras kohtus hiljuti põgusalt ESA peadirektori Jean-Jacques Dordainiga, kes rõhutas, et iga liikmeks pürgiv riik peab selgeks tegema, mida neil on pakkuda ja mida soovitakse vastu saada. “Kui pakume ainult liikmemaksu ja meil ei ole võimekust võtta vastu seda kasulikku, mida ESA-l on pakkuda, siis jääb koostöö üürikeseks. Dordain tõdes aga, et Eestil on potentsiaali,” ütles Võõras. “Fakt on see, et peaksime oma potentsiaali kasutamise suhtes esmalt omavahel kokku leppima.” Kõige reaalsem ning kasulikum tee projektis osaleda on kasutada meie teadlaste potentsiaali. “Käisin eile (üleeile – toim) füüsikainstituudis, kus on uurimise all äärmiselt põnevad teemad ning projektides on äärmiselt põnevaid partnereid. Näen potentsiaali, kuid ei taha nimesid öelda,” sõnas Võõras.

Klubi liikmemaks tuleb protsendina riigi SKP-st. Soome, kes on olnud klubi liige viimased kümme aastat, maksab 0,5 protsenti SKP-st, mis on üle kümne miljoni euro.

“Klubisse kuulumine on juba omaette kvaliteedimärk. On kaks eputamise kohta – saata oma riigi mees kosmosesse või omada satelliiti. Eestil ei ole kindlasti mõttekas minna seda teed,” ütles Võõras. Agentuur viib riikide satelliite kosmosesse Lõuna-Ameerikas ning ainuüksi ülesviimine maksab 200 miljonit eurot.