Pink Floyd on varemgi comeback’e teinud, näiteks pärast paariaastast vaheaega 1986. aastal, kuid siis ilma Watersita. Just see klassikaline koosseis – Waters, Guilmore, Mason ja Wright – muudabki 2. juulil Londonis aset leidva kontserdi eriliseks.

Populaarmuusika ajaloo ühe tähtsaima bändi taasühinemine paneb uuesti mõtisklema, milles seisneb Pink Floydi fenomen. Tõepoolest, miks viitsivad järgmised mässumeelsed põlvkonnad Pink Floydi süveneda ja ka paarkümmend aastat hiljem, kiilanemisfaasis, seda jätkuvalt kuulata? Nojah, eks klassika üks tunnus ongi tema ajatus.

Pink Floyd on ansambel, kes ei vaja ilmselt tutvustamist. Neid kuulavad nii noored kui ka vanad. Kui keegi tõesti väidab, et pole sellisest bändist midagi kuulnud, tasub talle ehk ümiseda “All in all you’re just another brick in the wall” ning sellele peaks küll järgnema äratundmine. Niisiis on Pink Floyd jätkuvalt populaarne ning leiab kuulajaid üha uutest ja uutest põlvkondadest.

Üldiselt tekitavad igasuguste rokihiiglaste comeback’id sügavat skepsist, sest tihti annavad näited minevikust selleks ohtralt põhjust. Meenutagem kas või hiljutist Queeni taasühinemist – no kuulge, mis on Queen ilma Freddieta?! Õnneks on kõik Pink Floydi liikmed elu ja loodetavasti ka tervise juures. Pealegi on juulikuise kontserdi eesmärk äärmiselt õilis – kontserdisari Live 8 on eelkõige heategevuslik üritus, mis suunatud Aafrika õnnetuste leevendamiseks. Kas pole ilus motiiv lavale naasmiseks?

Pink Floyd kandis ka omal ajal tugevat sotsiaalset sõnumit. Nende hitt “Another Brick in The Wall” räägib üsna selget keelt: “We don’t need no education. We dont need no thought control. No dark sarcasm in the classroom. Teachers, leave them kids alone. Hey! Teachers! Leave them kids alone! All in all it’s just another brick in the wall.”

Nagu mitmetes teisteski Pink Floydi tekstides, seatakse siingi omal moel kahtluse alla õhtumaine progress (ehk võib siin rääkida isegi postmodernismist popkultuuris?). Niisiis, nagu populaarmuusikas üldse kombeks, aitas rokkbändi menule kindlasti kaasa päevakajalisus. Kuid ainuüksi sõnumiga end kuulama ei sunni. Lisaks päevakohaste probleemide intelligentsele käsitlusele on Pink Floydi muusika ise äärmiselt keerukas, läbikomponeeritud ja paeluv.

1979. aasta raadiointervjuus Tommy Vance’ile jutustas Roger Waters, et album “The Wall” räägib tema põlvkonnast. Selle alla käib, nagu näha, väga palju. Mees räägib sõjast, kooliõudustest, emadusega kaasnevatest probleemidest, isolatsioonist ja heaoluühiskonnast. Ning olgu need tõed kui tahes triviaalsed, on need sellegipoolest universaalsed. Kuigi tänased eesti noored on üles kasvanud rahulikul ajal, on Pink Floydi üldmõistetavad ja jätkuvalt aktuaalsed teemad lähedased ehk ka neile.

Pink Floydi lugu

Pink Floydile pani aluse Syd Barrett 1965. aastal Londonis. Barrett kirjutas ja esitas suurema osa bändi algusaastate repertuaarist. Pink Floydi nimi tuletati kahe bluusilaulja eesnimedest (Pink Anderson ja Floyd Council). Sel ajal mängisid ansamblis Roger Waters (bass), Nick Mason (trummid) ja Richard Wright (klahvpillid).

Alul tehti rokk- ja r&b-lugudest uusversioone, kuid varsti siirduti psühhedeelsema muusika radadele. 1967. aastal sõlmiti leping plaadifirmaga EMI ja lasti välja esimesed Briti TOP20-sse jõudnud singlid. Samal aastal ilmus ka bändi esimene album, mis jäi ainsaks plaadiks Syd Barrettiga – mees pidi narkoprobleemide tõttu ansamblist lahkuma.

Barretti asemele tuli laulja ja kitarrist David Gilmour ning Pink Floydi peamiseks laululoojaks sai Roger Waters. Järgmise kuue aasta jooksul anti välja mõned albumid ja 1973. aastal, kui ilmus plaat “Dark Side of the Moon”, saabus ka läbimurre (selleks ajaks oli Pink Floyd jõudnud tegutseda ligi kaheksa aastat). Album püsis USA plaadiedetabelites 12 aastat. Edasi tulid juba “Wish you were here”, “Animals”, “The Wall” jt.

Paraku hakkas bänd sel ajal sisepingete tõttu murenema. 1979. aastal lahkus ansamblist klahvpillimängija Wright ja 1983. aastal läks bänd mõneks ajaks sootuks laiali. 1986. aastal tuldi taas kokku, kuid siis juba endise liidri Roger Watersita, ja hoolimata tema vastuseisust. Huvitaval kombel suutis ansambel taastada endise edu. Hiljem on taas koos käidud ja plaate välja antud, kuid bändi hiilgeaeg jääb kahtlemata 1970. aastate kanti.

Muidugi ei lõppenud Watersi muusikukarjäär Pink Floydist lahkumisega. Juba 1984. aastal andis ta välja eduka sooloalbumi. 1990. aastal korraldas Waters Berliini müüri langemise auks staaride ohtral osavõtul kontserdi, mille tulemusel sündis album “The Wall – Live in Berlin”. Samal aastakümnendil töötas mees pikalt ooperi “Ēa Ira” kallal. 1999. aastal käis ta USA-s tuuril, mille tulemusel sündis kontsertalbum “In the Flesh”.

Soolokarjääriga on tegelenud ka teised pinkfloidlased. Näiteks David Gilmouri esimene sooloalbum ilmus juba Pink Floydi hiilgeaegadel, 1978. aastal. Muuseas, samal ajal oli mees noorukese lauljatari Kate Bushi kuulsaima albumi “The Kick Inside” produtsent.

Pink Floyd on loonud muusikat ka filmidele, näiteks Barbet Schroederi “More” (1968) ja “Obscured by Clouds” (1972) ning Michelangelo Antonioni “Zabriskie Point” (1970). 1982. aastal lavastas Alan Parker muusikafilmi “The Wall”, mis põhines bändi samanimelisel albumil.

Pink Floydi albumid:

•• 1967 august – The Piper At The Gates Of Dawn

•• 1968 juuli – Saucerful Of Secrets

•• 1969 juuni – More (filmimuusika)

•• 1969 november – Ummagumma

•• 1970 oktoober – Atom Heart Mother

•• 1971 august – Relics

•• 1971 november – Meddle

•• 1972 juuni – Obscured By Clouds (filmimuusika)

•• 1973 märts – The Dark Side Of The Moon

•• 1975 september – Wish You Were Here

•• 1977 veebruar – Animals

•• 1979 detsember – The Wall

•• 1981 detsember – A Collection Of Great Dance Songs

•• 1983 aprill – The Final Cut

•• 1987 september – A Momentary Lapse Of Reason

•• 1988 detsember – Delicate Sound Of Thunder

•• 1994 aprill – The Division Bell

•• 1995 juuni – Pulse

•• 2000 aprill – Is There Anybody Out There? – The Wall Live 1980-1981

•• 2001 november – Echoes – The Best Of

Pink Floydi singlid:

•• 1967 märts – Arnold Layne

•• 1967 juuni – See Emily Play

•• 1979 detsember – Another Brick In The Wall Part II

•• 1982 august – When The Tigers Broke Free

•• 1983 mai – Not Now John

•• 1993 juuni – Take It Back

•• 1994 oktoober – High Hopes/Keep Talking

Pink Floydi pärast inglise pollaritel pihus

Peeter Sauter, kirjanik

Ma hakkasin kaela kandma ajal, kui “Dark Side of the Moon” ja “Wish You Were Here” ringlesid tihedalt käest kätte nii plaadimäel kui ka koolis või ükskõik, kus LP-sid osteti, müüdi ja vahetati. Veider, ma ei suuda öelda, kas mingil hetkel olid mul need plaadid endal ka olemas. Kindlasti vahetasin ma neid koju korduvalt ja käiasin ja käiasin ja lindistasin ja käiasin.

Ma olen mitu korda mõelnud, et keskmine nõukaeesti koolipoiss võis rokkmuusikast teada umbes sama palju kui mõne lääne raadiojaama dj. Iga teine mats võis sulle peast ette lugeda bändide koosseisud ja diskograafiad.

Hiljem kuulasin muidugi ka varasemat Floydi, “Ummagummat” ja “A Saucer Full of Secretsit” ja hilisemaid asju, kui need välja tulid: “Animalsi”, “The Walli”. Aga “Dark side...” ja “Wish...” on ja jäävad põhilisteks nostalgiatriggeriteks. Ma arvan, et tervele mu põlvkonnale.

Kui ma nüüd sattusin netis lugema lauset: all you touch and all you see is all your life will ever be – hakkas see fraas Pink Floydi esituses kohe mu peas mängima. Ja ketrab ajupoolkerades väsimatult, kui ma praegu seda teksti trein.

Viisteist aastat tagasi Londonis hängides sõitsime mingil põhjusel elektrirongiga (võimalik, et jänest) ja nägime rongiaknast suurt mahajäetud elektrijaama, mille pilt on Floydi “Animalsi” LP kaanel.

“Peeter,” ütles Tiit, kellega koos olime teel Ameerikasse, kuhu me tookord paraku ei jõudnud, “me peame minema ja seda lähedalt vaatama.”

Läksime järgmises peatuses maha ja lonkisime tagasi elektrijaama juurde. Suure territooriumi ümber oli kõrge tara. Otsisime väravat, aga seal oli mingi valvur. Seest paistis tühermaa, elektrijaam tundus olevat mahajäetud tondiloss.

Läksime tara pidi edasi, tegime pätti (see on see, kui paned pihud kokku ja hoiad käsi oma munade juures, et teine mees saaks sind pidi üles kribida) ja ronisime üle tara.

Hulkusime siis seda tühermaad pidi ja vahtisime Pink Floydi kaanepilti natuuris eri nurkade alt. Oli suur peletis küll. Tallinna tselluloosikombinaat on selle kõrval poisike.

Panime tähele, et meid pandi tähele ja ronisime uuesti üle tara tänavale.

Aga me ei jõudnud kaugele. Politseiauto kimas ligi. Operatiivsed kutid surusid meid vastu sedasama tara.

“Kes olete? Mis te siin teete? Näidake, mis kotis on?”

Seljakottides oli meil lõhkeaine asemel must pesu ja Tallinnast ligi võetud pudel Royali piiritust. Ja iirlaste moodi ei rääkinud me ka. Niisiis – IRA palgatud idaeuroopa külalisterroristid.

Ajasime pikalt oma lolli juttu, et Pink Floyd on meie lapsepõlve iidolbänd ja nii edasi. Ja kuivõrd me jätsime ilmselt lootusetult lolli mulje, siis otsustasid inglise operatiivsed mehed, et nii lolle mehi ikka pommi panema ei palgata, ja lasid meid minna.

Politseiniku üks fraas jäi mind kummitama. Ta ütles: “Kuidas sa siis aru ei saa, et see on private property, sa ei saa sinna niisama sisse jalutada.”

Ja tõepoolest, mulle oli visa nõukaajas loputatud ajudesse jõudma, et mitte ainult püksid jalas, vaid ka elektrijaam võib olla kellegi eraomand.

“The Wall” on üle kõige

Merle Jääger, näitleja

Põhiline oli muidugi “The Wall”. Lihtsalt, kuna seda sai esimest korda kuuldud väga õrnas eas. Ning kui hiljem nägin laulu videot... See oli ikka täiesti super asi. Kui ma seda esimest korda kuulsin, oli ikkagi surutis ja nõukogude aeg ja seepärast oli Pink Floyd tol ajal sõnumi poolest ikka võimas. Aga mõtlesin ennist klassifikatsioonile, et meeste ja naiste muusika ning et Pink Floyd on nagu rohkem meeste muusika, siis näiteks “Division Bell” sobiks küll väga hästi romantiliseks naistemuusikaks.

Pink Floyd läheb otse alateadvusse

Tõnis Mägi, muusik

Mulle meeldib Pink Floyd. Eriti “Dark Side of the Moon”. Avastasin Floydi 1968. aastal, või isegi aasta varem. Loo nimi oli “See Emiliy Play”. See jäi kohe kõrva, sest erines väga omaaegsetest oopustest. Sel oli teistsugune kõla ja kummaline seisund. Ega ma siis väga inglise keelt ei osanud ja teksti üldse ei kuulanud. See muusika mängis alateadvusega – teda adub visuaalselt. Tekivad unenäolised ja veidrad pildid. Ja filmilik on ta juba seepärast, et nende muusikast tehti parim muusikafilm üldse.